Lugemine

Tere!

Seekordseks kohustuslikuks kirjanduseks oli J.D. Salinger "Kuristik rukkis".

Kogu raamat rääkis ühe poisi, edaspidi Holdeni elust. Mitte ei ole see siiski tema elulugu või midagi säärast. Raamatus jutustab Holden oma elust peale Pencey koolist välja viskamist, kuni selleni välja kuidas ta koju jõuab. Holden on 16-aastane poiss. Tal on kaks venda, kellest üks on kahjuks surnud, väike õde ning ema ja isa.

Holden visati koolist väja, sest ta kukkus töödel läbi. Raamatus jutustab Holden oma toakaaslasest ja teistest selle kooli noortest. Pencey kool ei olnud Holdenile, aga esimene kool. Seepärast räägitakse raamatus ka vanadest, teistest koolidest pärit sõpradest.

Kuigi Holden pidi koju minema alles kolmapäeval, otsustas ta  laupäeval peale tüli Stradlateriga varakult New Yorki sõita. New Yorki läks ta rongiga. Peale seda võttis ta takso ja sõitis Edmontoni hotelli. Õhtul käis ta erinevates baarides ja ööklubides. Holden sattus ka ühte sekkeldusse. 

Järgmisel päeval läksid Holden ja Sally koos teatrisse. Sallyle etendus väga meeldis, aga Holden arvas, et see polnud suurt väärt midagi. Peale teatrit mindi koos uisutama ja kohvikusse sööma. Õhtul kui Holden üksi jäi otsustas ta kinno minna, kuigi kinod talle tavaliselt ei meeldinud. Mitte ka seekord. Hiljem samal õhtul sai ta ühes baaris kokku oma vana sõbraga. Holden jäi maani täis ja otsustas pargis väheke jalutada. Tal tuli suur tahtmine oma õde näha ja nii ta siis koju läks. Õnneks polnud ta vanemad kodus. 

Järgmisel päeval tuli tal mõte ära minna, tööle asuda. Kuhugi sinna kus ta kedagi ei tunna ja keegi teda ei tea. Ta tahtis veel viimast korda oma õega kohtuda ja õe laenatud raha tagasi anda. Kui ta õde nägi, tassis see suurt kohvrit käeotsas. Õeraas tahtis vennaga kaasa minna, Holden aga ei tahtnud, et ta õde kaasa tuleks. Õe meeleolu muutus ja Holden otsustas, et ei lähe ta kuskile. Peale seda veetsid nad koos ühe toreda päeva, sest õde keeldus tagasi kooli minemast. 

Holden väärtustas tingimata armastust. Seda kuidas lastel ei ole inimeste suhtes eelarvamusi ja nad suudavad armastada vaid ühest hetkest. Kui miski talle ei meeldinud näitas ta seda kohe välja. Mitte ei teinud nägu, et kõik on hästi. Holden oli väga hooliv nende inimeste vastu, kes olid tema vastu head. Holden oli tüüpiline teismeline, sest tavaliselt teismelised on ka nö mässajad ja neile ei meeldi, et täiskasvanud käsivad ja piiravad neid. Aga samas ta pole tüüpiline teismeline, sest kui noored lähevad kõigega kaasa, siis Holden hoidis ikka omapäi. Holden ei tahtnud, et lapsed kukuksid samasse auku, kuhu teised on kukkunud. Ta tahtis, et laste endi mõttemaailm säiliks.

Ma ei oska täpselt öelda miks, aga mulle see raamat väga ei meeldinud. Kuigi nüüd peale arutusi klassis, olen hakanud sellesse teisiti suhtuma.

Järgmiste lugemisteni!

Lugemine

Tere!

Teine raamat mida ma suvel lugesin oli "Hetk enne homset". Selle raamatu autor on Kaja Sepp. Valisin selle raamatu, sest see oli mu raamaturiiulis seismas ja ootas lugemist juba mõnda aega. Selle raamatu kinkis mulle minu ristiema.

Raamat räägib ühest 16-aastasest tüdrukust Erlest, kelle vanemad olid lahku läinud. Emal oli juba uus mees Jaan. Jaanil oli poeg Joosep. Joosepist sai Erle kasuvend ja Jaanist kasuisa. Enamus ajast said kõik omavahel hästi läbi. Kuigi Joosepiga lähedasemaks sai Erle alles siis kui perekond endale suvekodu soetas.

Erle ema ja kasuisa olid noorte eest saladuses hoidnud kuhu nad suvekodu ostsid. Nüüd aga otsustasid nad, et oleks õige aeg seda lastele näidata. Oligi kogu pere Vanatoa talus kohal. Vanatoa asus Hiieotsa külas. Emal oli lastele uudis, mis hirmutas nii Erlet kui ka Joosepit. Oodata oli uut pereliiget, väikest õde või venda. Kohanemine Vanatoas läks perel hästi. Esimene päev läks kraamisele ja mõningate tööde tegemisele. Samal õhtul oli Maitule pidu. Seal said Erle ja Joosep kohe uusi sõpru.

Erle sai endale ka poisi. Ta nimi oli Janno. Nende lugu oli põnev ja kui nad lahku läksid, siis tahtsin aina edasi ja edasi lugeda, et teada saada kas nad ikka veel kokku saavad. Kahjuks see nii ei läinud. Raamat sai läbi ning Erle ja Janno olid siiski lahus. Vähemalt olid nad jätkuvalt head sõbrad.

Üsna kummaline oli tüdruk nimega Kätlin. Ta elas Soomes ja suvel tuli ta vanaema juurde puhkusele. Kätlin oli enne Soome kolimist olnud Janno tüdruk ja  enne seda veel Janno venna Lauri tüdruk. Lauri kahjuks uppus ja alguses arvati, et Kätlini käsi oli selle õnnetuse juures mängus, aga tegelikult see nii ei olnud. Kahju oli Erlest kui ta peale oma sünnipäeva teada sai, et Janno ja Kätlin on jälle koos. Hiljem oli kahju Jannost, kelle Erle uuesti maha jättis. Keerulised need lähedased suhted selles eas. Armumine tuleb ja kaob taas.

Üks Erle ja Joosepi sõbranna oli Kiti. Kitile meeldis laulda ja ta läks ka Superstaari saatesse. Seal läks tal täitsa hästi. Kiti sai lausa finaali. Finaalist ta kahjuks osa ei võtnud, sest ajalehe artikkel rääkis asju, mida Kitist varem ei teatud. Kiti oli 13 aastasena vägistatud. See on küll väga kole lugu.

Hästi oli kirjeldatud ka Kiti venna Mario tegemisi. Pisut hirmutav oli lugeda kirjeldust, kuidas Mario plastiliinist kujukesi meisterdas ja siis nendega erinevaid juhtumeid läbi mängis, näiteks Titanicu uppumist. Uhh, pregugi tuleb kõhedus peale.

Erle ja Joosep said küla teiste lastega headeks sõpradeks. Ülejäänud raamat rääkis noorte erinevatest põnevatest juhtumistest, näiteks käidi orienteerumas pimedas metsas jne. Noored tegid koos palju toredaid asju ja kõigil oli koos hea olla. Raamat rääkis ka erinevatest probleemidest, mida vahetevahel nagu kõigil inimestel ette tuleb.  

Eriti ei meeldinud mulle, et raamatus oli palju kirjeldatud noorte alkoholi tarbimist, siider siin ja siider seal. Eriti halb oli veel autorooli istumine peale alkoholi tarbimist ja ilma juhtimisõiguseta. Selliseid asju on ühest küljest huvitav lugeda, aga teisest küljest mõni noor loeb ja mõtlebki, et nii on õige ja nii võib teha.

Üks asi mis mulle selle raamatu juures veel ei meeldinud oli see, et Kiti ja tema Superstaari teema tuli liiga äkki ja palju esile. Minu meelest oleks olnud siiski olulisem rääkida Erlest ja tema suhetest Janno ja teiste sõpradega. 

Huvitav oli lugeda raamatu lõpus kokkuvõtet, kus autor on kirjeldanud kõiki noori, mis nendest 3 aasta pärast sai. Üldiselt mulle see raamat meeldis. Selline hea noortekas mida oli põnev lugeda. Soovitan ka teile lugemiseks. 

Lugemine

Tere!

Paar päeva tagasi lugesin raamatut "Süü on tähtedel." Selle autoriks on John Green. Raamat ise on muide New York Timesi bestseller. Otsustasin seda raamatut lugeda, sest paljud mu sõbrannad on öelnud selle kohta vaid kiidusõnu ja pealegi käisin seda filmi ka kinos hiljuti vaatamas.

Raamatu peategelaseks on 17-aastane tüdruk nimega Hazel, kes põeb kilpnäärmevähki. Oma haiguse tõttu ta enam koolis ei käi. Kuna Hazel väga väljas ei käinud soovitas ema tal minna tugirühma. Ta tahtis, et Hazel saaks uusi sõpru. Hazelile tugirühm väga ei meeldinud, aga ta käis seal siiski. 

Ühel päeval kui Hazel tugirühmas oli nägi ta, et tugirühma oli tulnud uus poiss, kes vaatas uuriva pilguga  Hazelit. Selleks poisiks oli Augustus. Ta oli Isaaci (poiss tugirühmast) sõber. Nende üksteise põrnitsemise maraton kestis igal tugirühma kogunemisel. Peale järjekordset tugirühma lõppu läks Augustus Hazeli juurde ja tegi temaga juttu. Poiss kutsus Hazeli enda poole üht filmi vaatama ja nii algaski "Nende lugu."

Ma ei hakka terve raamatu sisu kokkuvõtet kirjutama. Peate ikka ise selle raamatu läbi lugema. :)

Hazeli üheks kauaaegseks unistuseks oli kohtuda ta lemmikraamatu aurori Peter van Houteniga. Peter van Houten oli ameeriklane, aga ta elas nüüd Hollandis. Vahepeal olid tüdrukul seoses haiguse ägenemisega ka väikesed tagasilöögid. Vaatamata nendele raskustele lendasid Hazel, ta ema ja Augustus ikkagi Hollandisse.

Peter van Houten oli endale teadmata Hazelile ja Augustusele õhtusöögi välja teinud. Noortel oli suurepärane õhtu. Augustuse ja Hazeli jaoks oli järgmisel hommikul kirjanikuga kohtumine suureks pettumuseks. Hazel ei saanud oma küsimustele vastuseid, mida kirjanik oli varasemalt meili teel lubanud.

Ja nüüd saabus raamatus see nn nutukoht. Kui terve aja oli arvatud, et Hazeli haigus võib hullemaks minna, siis nüüd olid asjad teisiti. Hoopis Augustus oli see, kelle tervis halvenes. Neil oli raske aeg, sest Augustuse tervis hakkas nõrgenema. Hazel oli talle alati toeks kuigi see oli tema jaoks väga raske. Nad käisid veel koos piknikul. Seal kus oli olnud nende esimene piknik, nad jõid veel viimast korda koos "tähti". Augustus suri 8 päeva peale seda kui oli ta nn Viimane Hea Päev.

Hazelile oli see kõik väga raske, Augustuse matustel pidas ta hüvastijätukõne. "Ilma valuta ei tunneks me rõõmu." Kui Hazel ja Augustus olid veel Hollandis lubas Augustus, et ta kirjutab ise järje Hazeli lemmikraamatule. Ta oligi seda teinud. Poisi kirjutatud lõpu tõi Hazelile Peter van Houten.

Kui tavaliselt räägitakse, et raamat on parem kui film ja raamatu peaks enne filmi vaatamist läbi lugema, siis minu puhul, nagu ma ka varem mainisin nii ei olnud. Mina käisin filmi ennem vaatamas. Ma ei saaks öelda, et film oli halvem kui raamat. Minu arust andis see mulle justkui parema visiooni, kuidas see kaunis lugu visuaalselt välja võiks näha. Raamatus olid mõned kohad natuke pikemalt lahti jutustatud. 

Mulle see raamat isiklikult väga meeldis. Mul pole lihtsalt sõnu, kõik oli täpselt õige. Mulle meeldis ka see, kuidas raamat oli kirjutatud mina vormis. Sa nägid kõike läbi Hazeli silmade. Minu meelest oli see väga armas ja südamlik lugu. Kõik oli tõene. Soovitan seda raamatut kohe kindlasti lugeda.

Kirjandusklubi

Tere!

Oleme jälle kooli puhvetis kirjandusklubi pidamas, täna on 9.mai. Tänases kirjandusklubis osalevad peale minu Nell, Katariina ja Robert. Raamat mida täna arutame on "Väike faun" ja selle autoriks on Lene Mayer-Skumanz.

Võtmeteemaks oli meie arvates armastus. See oli kogu raamatu läbivaks teemaks. Üheks võtmestseeniks oli fauni ära varastamine, sellest sai kogu lugu alguse. Teine võtmestseen võiks olla see, kui Antonella läks Carinale külla. See oli hetk kui Carina tundis armukadedust ja tänu sellele mõistis ta, et armastab fauni. Võtmekarakterid olid väike faun, Carina, Carina vanaema ja muuseumivalvur. Seda just seepärast, et nendest räägiti kõige rohkem ja kogu lugu keerles nende ümber. Võtmesümbolid olid aga taimed, katusekorter, marmorkuju ja loodusjõud. Miks taimed? Sest mõlemad, nii Carina kui ka väike faun huvitusid taimedest ja aiandusest. Katusekorter, see oli Carina peamine koht kus ta viibis ja väike faun käis tal seal külas. Marmorkuju oli ju faun ise ja jäänud on loodusjõud. Väike faun rääkis loodusjõude ja üleüldse loodusega.

Kogu kirjandusklubi ajal ei tekkinud meil ühtegi arutelu. Kokkuvõttes, oli tore kuulda mida teised sellest raamatust arvasid ja kuidas nemad seda mõistsid. Kuna raamat oli väga lühike ei saanud väga erimeelsusi tekkida. Oli tore kirjandusklubi.

Lugemine

Tere!

Seekord osutus raamatuks mida lugesin "Väike faun". Selle raamatu autoriks on Lene Mayer-Skumanz. Raamat on väga õhuke ja tundus just selline mõnus vahepala.

Raamat rääkis ühest Vana-Rooma marmorkujust, väikesest faunist. Tal oli väike saladus, iga seitsme aasta järel ärkab ta ellu ja muutub täiesti tavaliseks inimeseks. Alati on selleks laps, ta ei kasva kunagi suureks. Seekord kui ta ellu ärkas, teadis ta, et teda tahetakse röövida.  Ühe meelerahutuse ajal tulid  muuseumi neli meest ja varastasid väikese fauni lihtsalt ära. Kuid röövlite käest faun põgenes ja läks oma paari vaba päeva nautima. Ta suples ja rääkis lindude, loomadega, ta pani inimeste lilled taas õitsema. Faun ronis mööda majade katuseid ja ühtäkki sattus ta ühe tüdruku koju. See tüdruk oli Carita. Carita oli haige, seetõttu arvas ta, et väike faun on vaid uni. Kuid järgmisel hommikul tuli väike faun jälle tagasi. Ta tõi Caritale lilleseemneid ja aitas tal taimi turgutada. Carita rääkis faunile kõigest. Nad said aina lähedasemaks. Kui Carita oli kuulnud autasust sellele kes väikes fauni leiab, muutus ta murelikuks. Ta taipas, et kõik see ei olegi uni. Minu arust olid Carita ja väike faun üksteisesse armunud, nad tõesti armastasid üksteist. Aga fauni aeg sai täis, ta pidi tagasi muuseumi minema. Ta kinkis Caritale mälestuseks peegli ja kammi. Lahkuminek oli mõlema jaoks raske, aga Carita teadis, et seitsme aasta pärast kohtuvad nad taas.

Mulle see raamat igatahes meeldis. See oli just selline lühike, mõnus vahepala nende teiste raamatute kõrval mida lugema oleme pidanud. Mulle meeldis ka see, et lisaks armastusele rääkis see raamat ka sellest, et õhk on väga saastunud ja selle pärast surevad paljud linnud ja taimed. Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Ilusat kevade jätku ja järgmiste lugemisteni :)

Lugemine

Tere!

Seekord lugesin ma raamatut nimega "Minu London", selle autoriks on Anu Samarüütel-Long.

Mulle on alati tundunud, et  Londonis on  midagi väärikat ja kuninglikku. Ka need punased kahekordsed bussid on midagi sellist, mida oma silmaga kunagi ikka näha tahaks. See raamat tundus ka põnev mitte ainult Londoni vaid ka moe teema pärast. Anu aga rääkis meile oma Londoni loo.

Anu oli sel ajal 38.aastane moekunstnik. Ta on pärit Eestist. Anule hakkas tunduma, et mine tea kas ta võiks end enam üldse moekunstnikuks kutsuda. Eestis ta moega väga ei tegelenudki, ta tegi igast muid asju: ta kujundas teatrikostüüme Draamateatris, oli stilist, ajakirja Anne moetoimetaja, Stiili moetoimetaja, Eesti Ekspressi moekirjutaja ja illustraator ning Mimi toimetaja. 

2003. aastal luges Anu, et Briti Nõukogu  pakub aastast stipendiumi õpinguteks Suurbritannias. See oli tama jaoks justkui uus võimalus. Anu saigi selle stipendiumi ja asus õppima Londoni Saint Martins College'isse. Järelikult pidi ta ka Londonisse kolima. Londonis asus ta elama Montfort House. Raamat rääkis moemaalima võludest ja keerdkäikudest. Millegi pärast ma arvasin, et raamatus on rohkem moe kohta kirjutatud, aga nii see kahjuks ei olnud. Anu rääkis ka sealsest elust ja ajaloost. Ta rääkis Londonis olevatest pubidest, erinevatest kohtadest kus jalutuskäikudel käiia, moekunstnikute jaoks olulistest poodidest-kangapoodidest ja elust Saint Martins Colleges. Anu lõpetas kooli ära ja ei teadnud mida edasi teha. Tema unistuseks oli alati olnud luua enda moekolektsioon. Paljud tema kursusekaaslased olid seda ka juba teinud. Lõpuks tegi ta ka sellega algust.

Raamatu lõpu poole oli ka pildialbum. Minu arvates oli see väga tore ja huvitav vaadata. Mulle oleks ka väga meeldinud kui selles pildialbumis oleks olnud rohkem Anu disainitud riiete pilte. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja ma soovitaksin seda lugeda kõigil kel huvi Londoni või ka moedisaini kohta.

Selleks korraks kõik, järgmiste lugemisteni! :)

Kirjandusklubi

Tere! 

Täna on 17. jaanuar ja me oleme taaskord kooli puhvetis. Tänases kirjndusklubis osalevad Annabel, Nell ja Johanna. Raamat millest me täna räägime on "Ööloom", selle autoriks on Kate Thompson. 

Raamatu võtmeteemadeks olid: kõik olemasolev ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus olnud sündmused seoses Dennise ja tema "väikese tädiga". Teiseks teemaks võiks olla: kunagi pole liiga hilja uuesti alustada ja oma elu teise mõttega elama hakata. Bobby ei näinud uusi võimalus, ta tahtis ainut vana elu juurde naasta. Raamatus Robertile ei meeldinud alguses töö tegemine. Kuid ta hakkas mõistma, et see on tema jaoks hea. Raamatu lõpus oli Robert suurem ja ta teadis mis on õige ja mis vale. Veel üks võtmeteema: Saatus mängib sulle alati vingerpussi, aga see teeb sina tugevamaks ja lõpuks oled sina võitja. Vahel võib tunduda, et sellel mida sa teed ei ole mõtet, aga alati on mõte. 

Võtmetseenideks olid: majja kolimine, sest sellega algas kogu lugu. Kui seda maja poleks olnud, oleks Bobby jätkanud sama rada pidi, halval teel. Järgmiseks võtmetseeniks oleks meie arust olnud see, kui Bobby esimest korda tööle läks. Esmalt oli see tema jaoks karistus, aga hiljem avastas ta mitmel korral, et tal oli võimalus ära põgeneda, aga ta ei teinud seda. Ta tundis, et see töö andis talle midagi. Miski oli talle oluliseks saanud. Kolmandaks võtmetseeniks oli see kui Robert leidis Larsi päeviku, kus ta oli haldjatest rääkinud. Robert hakkas kartma, ta kartis ka oma venna Dennise pärast ja oma ema. Kui majas olekski olnud haldjas või haldjad, oleks see olnud hea põhjus tagasi Dublinisse kolimiseks. Alguses hakkas ema seda juba uskuma, kuid mõne päeva möödudes see möödus. Robert hakkas, aga aina rohkem ja rohkem kartma ja uskuma neisse. 

Võtmekarakteriteks olid meie arvates Bobby, kuna ta oli peategelane ja raamat oli kirjutatud läbi tema silmade, PJ, kuna Robert hakkas tänu temale töötama, Matt, sest just koos temaga tegi Robert oma niiöelda uuele elule alguse.

Võtmesümbolid: haldjas, raamat algas ja lõppes haldjatega. Auto, alguses tegeles Robert autode varastamise ja nende sõitmisega. Pärast Bobby aga parandas neid. Väike roheline kauss, see oli kui andestuse palumine, nagu kokkulepe. Mina annan sulle ja sina ei puutu mind. 14, kui Bobby sündis oli ta ema 14, raamatus oli Bobby ise 14 ja raamatu lõpus oli Dennis 14. Dünamomeetriline võti, sa saad sellega teatuid mutreid lahti keerata ja need siis millekski uueks kokku panna. See on justkui probleemide leidmine ja nende lahendamine, millegi uue avastamine. Robert justkui keeras oma elu juppideks lahti ja üritas selle pärast paremini kokku panna.

Arutelu nõudsid meilt mõned teemad. Näiteks see kumb mõjutas Robertit rohkem, kas PJ või Matt. Arutlesime ka haldja teemadel. Meil tekkisid ka mõned küsimused. Mis juhtus Bobby emaga? Kes oli Bobby tegelik isa? Kas majas oli tõesti toime pandud kuritegu? 

Tänane kirjandusklubi oli tore. Saime teemadel arutleda ja teame nüüd mida me sellest raamatust arvame. Olime paljudes asjades ühel nõul, aga kui see nii ei olnud, siis ka natuke vaidlesime. Mul oli rõõm olla niivõrd tarkade tüdrukutega koos.