Tere!
Oleme jälle kooli puhvetis kirjandusklubi pidamas, täna on 9.mai. Tänases kirjandusklubis osalevad peale minu Nell, Katariina ja Robert. Raamat mida täna arutame on "Väike faun" ja selle autoriks on Lene Mayer-Skumanz.
Võtmeteemaks oli meie arvates armastus. See oli kogu raamatu läbivaks teemaks. Üheks võtmestseeniks oli fauni ära varastamine, sellest sai kogu lugu alguse. Teine võtmestseen võiks olla see, kui Antonella läks Carinale külla. See oli hetk kui Carina tundis armukadedust ja tänu sellele mõistis ta, et armastab fauni. Võtmekarakterid olid väike faun, Carina, Carina vanaema ja muuseumivalvur. Seda just seepärast, et nendest räägiti kõige rohkem ja kogu lugu keerles nende ümber. Võtmesümbolid olid aga taimed, katusekorter, marmorkuju ja loodusjõud. Miks taimed? Sest mõlemad, nii Carina kui ka väike faun huvitusid taimedest ja aiandusest. Katusekorter, see oli Carina peamine koht kus ta viibis ja väike faun käis tal seal külas. Marmorkuju oli ju faun ise ja jäänud on loodusjõud. Väike faun rääkis loodusjõude ja üleüldse loodusega.
Kogu kirjandusklubi ajal ei tekkinud meil ühtegi arutelu. Kokkuvõttes, oli tore kuulda mida teised sellest raamatust arvasid ja kuidas nemad seda mõistsid. Kuna raamat oli väga lühike ei saanud väga erimeelsusi tekkida. Oli tore kirjandusklubi.
reede, 9. mai 2014
kolmapäev, 7. mai 2014
Lugemine
Tere!
Seekord osutus raamatuks mida lugesin "Väike faun". Selle raamatu autoriks on Lene Mayer-Skumanz. Raamat on väga õhuke ja tundus just selline mõnus vahepala.
Raamat rääkis ühest Vana-Rooma marmorkujust, väikesest faunist. Tal oli väike saladus, iga seitsme aasta järel ärkab ta ellu ja muutub täiesti tavaliseks inimeseks. Alati on selleks laps, ta ei kasva kunagi suureks. Seekord kui ta ellu ärkas, teadis ta, et teda tahetakse röövida. Ühe meelerahutuse ajal tulid muuseumi neli meest ja varastasid väikese fauni lihtsalt ära. Kuid röövlite käest faun põgenes ja läks oma paari vaba päeva nautima. Ta suples ja rääkis lindude, loomadega, ta pani inimeste lilled taas õitsema. Faun ronis mööda majade katuseid ja ühtäkki sattus ta ühe tüdruku koju. See tüdruk oli Carita. Carita oli haige, seetõttu arvas ta, et väike faun on vaid uni. Kuid järgmisel hommikul tuli väike faun jälle tagasi. Ta tõi Caritale lilleseemneid ja aitas tal taimi turgutada. Carita rääkis faunile kõigest. Nad said aina lähedasemaks. Kui Carita oli kuulnud autasust sellele kes väikes fauni leiab, muutus ta murelikuks. Ta taipas, et kõik see ei olegi uni. Minu arust olid Carita ja väike faun üksteisesse armunud, nad tõesti armastasid üksteist. Aga fauni aeg sai täis, ta pidi tagasi muuseumi minema. Ta kinkis Caritale mälestuseks peegli ja kammi. Lahkuminek oli mõlema jaoks raske, aga Carita teadis, et seitsme aasta pärast kohtuvad nad taas.
Mulle see raamat igatahes meeldis. See oli just selline lühike, mõnus vahepala nende teiste raamatute kõrval mida lugema oleme pidanud. Mulle meeldis ka see, et lisaks armastusele rääkis see raamat ka sellest, et õhk on väga saastunud ja selle pärast surevad paljud linnud ja taimed. Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.
Ilusat kevade jätku ja järgmiste lugemisteni :)
Seekord osutus raamatuks mida lugesin "Väike faun". Selle raamatu autoriks on Lene Mayer-Skumanz. Raamat on väga õhuke ja tundus just selline mõnus vahepala.
Raamat rääkis ühest Vana-Rooma marmorkujust, väikesest faunist. Tal oli väike saladus, iga seitsme aasta järel ärkab ta ellu ja muutub täiesti tavaliseks inimeseks. Alati on selleks laps, ta ei kasva kunagi suureks. Seekord kui ta ellu ärkas, teadis ta, et teda tahetakse röövida. Ühe meelerahutuse ajal tulid muuseumi neli meest ja varastasid väikese fauni lihtsalt ära. Kuid röövlite käest faun põgenes ja läks oma paari vaba päeva nautima. Ta suples ja rääkis lindude, loomadega, ta pani inimeste lilled taas õitsema. Faun ronis mööda majade katuseid ja ühtäkki sattus ta ühe tüdruku koju. See tüdruk oli Carita. Carita oli haige, seetõttu arvas ta, et väike faun on vaid uni. Kuid järgmisel hommikul tuli väike faun jälle tagasi. Ta tõi Caritale lilleseemneid ja aitas tal taimi turgutada. Carita rääkis faunile kõigest. Nad said aina lähedasemaks. Kui Carita oli kuulnud autasust sellele kes väikes fauni leiab, muutus ta murelikuks. Ta taipas, et kõik see ei olegi uni. Minu arust olid Carita ja väike faun üksteisesse armunud, nad tõesti armastasid üksteist. Aga fauni aeg sai täis, ta pidi tagasi muuseumi minema. Ta kinkis Caritale mälestuseks peegli ja kammi. Lahkuminek oli mõlema jaoks raske, aga Carita teadis, et seitsme aasta pärast kohtuvad nad taas.
Mulle see raamat igatahes meeldis. See oli just selline lühike, mõnus vahepala nende teiste raamatute kõrval mida lugema oleme pidanud. Mulle meeldis ka see, et lisaks armastusele rääkis see raamat ka sellest, et õhk on väga saastunud ja selle pärast surevad paljud linnud ja taimed. Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.
Ilusat kevade jätku ja järgmiste lugemisteni :)
Tellimine:
Postitused (Atom)