Kirjandusklubi

Tere! 

Täna on 17. jaanuar ja me oleme taaskord kooli puhvetis. Tänases kirjndusklubis osalevad Annabel, Nell ja Johanna. Raamat millest me täna räägime on "Ööloom", selle autoriks on Kate Thompson. 

Raamatu võtmeteemadeks olid: kõik olemasolev ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus olnud sündmused seoses Dennise ja tema "väikese tädiga". Teiseks teemaks võiks olla: kunagi pole liiga hilja uuesti alustada ja oma elu teise mõttega elama hakata. Bobby ei näinud uusi võimalus, ta tahtis ainut vana elu juurde naasta. Raamatus Robertile ei meeldinud alguses töö tegemine. Kuid ta hakkas mõistma, et see on tema jaoks hea. Raamatu lõpus oli Robert suurem ja ta teadis mis on õige ja mis vale. Veel üks võtmeteema: Saatus mängib sulle alati vingerpussi, aga see teeb sina tugevamaks ja lõpuks oled sina võitja. Vahel võib tunduda, et sellel mida sa teed ei ole mõtet, aga alati on mõte. 

Võtmetseenideks olid: majja kolimine, sest sellega algas kogu lugu. Kui seda maja poleks olnud, oleks Bobby jätkanud sama rada pidi, halval teel. Järgmiseks võtmetseeniks oleks meie arust olnud see, kui Bobby esimest korda tööle läks. Esmalt oli see tema jaoks karistus, aga hiljem avastas ta mitmel korral, et tal oli võimalus ära põgeneda, aga ta ei teinud seda. Ta tundis, et see töö andis talle midagi. Miski oli talle oluliseks saanud. Kolmandaks võtmetseeniks oli see kui Robert leidis Larsi päeviku, kus ta oli haldjatest rääkinud. Robert hakkas kartma, ta kartis ka oma venna Dennise pärast ja oma ema. Kui majas olekski olnud haldjas või haldjad, oleks see olnud hea põhjus tagasi Dublinisse kolimiseks. Alguses hakkas ema seda juba uskuma, kuid mõne päeva möödudes see möödus. Robert hakkas, aga aina rohkem ja rohkem kartma ja uskuma neisse. 

Võtmekarakteriteks olid meie arvates Bobby, kuna ta oli peategelane ja raamat oli kirjutatud läbi tema silmade, PJ, kuna Robert hakkas tänu temale töötama, Matt, sest just koos temaga tegi Robert oma niiöelda uuele elule alguse.

Võtmesümbolid: haldjas, raamat algas ja lõppes haldjatega. Auto, alguses tegeles Robert autode varastamise ja nende sõitmisega. Pärast Bobby aga parandas neid. Väike roheline kauss, see oli kui andestuse palumine, nagu kokkulepe. Mina annan sulle ja sina ei puutu mind. 14, kui Bobby sündis oli ta ema 14, raamatus oli Bobby ise 14 ja raamatu lõpus oli Dennis 14. Dünamomeetriline võti, sa saad sellega teatuid mutreid lahti keerata ja need siis millekski uueks kokku panna. See on justkui probleemide leidmine ja nende lahendamine, millegi uue avastamine. Robert justkui keeras oma elu juppideks lahti ja üritas selle pärast paremini kokku panna.

Arutelu nõudsid meilt mõned teemad. Näiteks see kumb mõjutas Robertit rohkem, kas PJ või Matt. Arutlesime ka haldja teemadel. Meil tekkisid ka mõned küsimused. Mis juhtus Bobby emaga? Kes oli Bobby tegelik isa? Kas majas oli tõesti toime pandud kuritegu? 

Tänane kirjandusklubi oli tore. Saime teemadel arutleda ja teame nüüd mida me sellest raamatust arvame. Olime paljudes asjades ühel nõul, aga kui see nii ei olnud, siis ka natuke vaidlesime. Mul oli rõõm olla niivõrd tarkade tüdrukutega koos.

Lugemine

Tere! 

Käes on aata 2014. Nüüd jälle uue hooga raamatuid lugema.

Seekordseks kohustuslikuks kirjanduseks oli raamat "Ööloom". Selle autoriks on Kate Thompson.

Raamatu peategelane on poiss nimega Robert. Ta on 14-aastane. Poisi ema kurvastuseks tegeles Robert hüüdnimega ka Bobby, igasuguste halbade asjadega. Ta suitsetas ja jõi, tarbis narkootikume ja ei tahtnud koolis käia. Koos oma poistekambaga varastasid nad autosid, rahakotte ja muid pisiasju. Bobby ema oli väga kurb, et ta poeg selliste asjadega tegeles ja ta tahtis Bobby nendest võõrutada. Ema, Robert ja Roberti väikevend Dennis kolisid Dublinist ühte vanasse, rääbakasse maamajja. Robert ütles kohe, et tema sinna elama ei jää.

Majaga käisid kaasas igasugused jutud. Seal elas kunagi üks abielupaar ja nende laps. Inimesed rääkisid, et paar oli oma lapse ära tapnud. Enne Roberti pere elas seal üks mees nimega Lars. Ta oli rahvuselt rootslane. Ühel hetkel Lars lihtsalt kadus, jättes oma asjad kõik maha. PJ kes oli majaperemees rääkis haldjatest ja ütles, et igal õhtul peab neile natukese piima välja panema. Ta mainis ka, et Lars tegi seda alati. Robert ega ka ta ema ei kavatsenud kumbki seda teha.

Maja ette sõites oli Robert kohe märganud vana Škodat. PJ oli rääkinud, et see kuulus Larsile. Robertil oli plaan selge, ta tahtis võtta auto ja sellega tagasi Dublinisse sõita. Ta pidi plaani teostamisega mõned päevad ootama, kuid lõpuks oli ta tagasi Dublinis. Ta tahtis oma sõpradega kohtuda, aga kolmest sõbrast sobis kokkusaamine ainult ühele, Mickile. Kuna Mick oli natuke segane, ei lasknud teised poisid kunagi Mickil autot juhtida. Ka seekord ei tahtnud Robert Micki rooli lasta, aga kuna ta oli Mickist noorem, jäi Micki sõna seekord peale. Läkski sõiduks ja mõne aja pärast oli auto sodiks sõidetud. Mick pandi vanglasse ja Bobby pidi tagasi ema poole sõitma. Peale seda juhtumit ei tahtnud Bobby kaks teist sõpra temast enam midagi kuulda.

Kuna auto oli kuulunud Larsile, ütles PJ, et Roberti ema peaks selle kinni maksma. Roberti emal nii suurt summat aga ei olnud ja PJ pakkus välja, et Robert võiks tema pool tööl käija ja nii see summa tasa teenida. Alguses Robertile see töö ei meeldinud, aga hiljem tundis ta, et see oli tore. Ta ei mõelnud siis millelegi. Kõik mured emaga olid ta peast kadunud. Ta sai sõbraks PJ poegadega. 

Dennis, Roberti väikevend hakkas öösiti all korrusel ja isegi õues käima. Õue läks Dennis koeraluugi kaudu. Ta rääkis Robertile mingisugusest väikesest tädist. Ta ütles, et see tädi on nii üksik ja nii väike. Dennis pani öösiti tädikesele piima ja vahest isegi kooki. 

Kõik olid arvanud, et Lars läks ise kuhugi, aga nii see ei olnud. Tema laip leiti tükeldatult mulla sisse trambitud. Leiti ka verine nuga koos  väikeste sõrmejälgedega. Arvati, et need kuulusid Dennisele, aga nagu raamatu lõpu poole selgus, nii see ei olnud.

Raamat lõppes väga järsult. Ma lugesin ja lugesin kuid äkki tuli lehekülg kus Bobby kõike seda meenutas. Ta oli täiskasvanu. Ma oleks väga tahtnud teada mis edasi sai. Miks see nii järsult lõppes? Kõik oli just nii põnev.

Raamatu alguses mul lugemine väga ei sujunud ja ma muudkui lükkasin lugemist edasi. Kuna olin Tais ei olnud mul aega raamatule mõelda. Ükspäev rannas ma aga võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ma tahtsin aina edasi lugeda ja teada saada mis juhtub. Nii ma siis lugesin selle raamatu nelja päevaga läbi. Minu kohta kes ma muidu raamatuid väga ei loe, on see suhteliselt hea tulemus.

Ma ei saanud päris täpselt aru mida kirjanik selle raamatuga edasi tahtis anda, aga mulle väga meeldis see raamat. Soovitan seda kindlasti lugeda, nii noortel kui täiskasvanutel.

Ilusat lumist talve ja järgmiste lugemisteni! :)