Tere!
Täna on 6. detsember ja taas oleme kokku saanud meie kooli kohvikus. Tänases kirjandusklubis osalevad: Mina Annabel, Anna-Mai ja Mark Robert. Täna räägime raamatust "Kuidas elad, Ann? mille autoriks on Aidi Vallik. Meie arvates olid raamatu võtmeteemadeks varjamine, valetamine heaolu nimel ehk hädavale, tõe varjamine, teismelistel hormoonid möllavad, alaealiste joomine ja suitsetamine, iseseisvumine, õppetunni saamine ja leppimine. Võtmetseenideks, aga näiteks see kui Ann leidis ema päeviku, kui Reena pakkus Annile naljatades oma hiljuti surnud vanaisa maakodu, Ann, aga võttis seda tõsiselt ja läks sinna, otsustav öö Timoga puukuuris, peale Olegi arvatavat uppimist jäi Ann üksi, loo lõpus kohtumine emaga. Võtmekarakterid olid Ann, Villem, Timo, Anni ema, Rita, Reena, Oleg. Miks Ann sai nii kiiresti oma ema peale vihaseks, kui ta oli leidnud oma ema päeviku? Miks ei tulnud Timo Anni juurde tagasi? Miks ema oli selle Annile selliseks teinud? Kokkuvõttes meile kõigile see raamat meeldis. Kirjandusklubi oli tore teha, saime arutada ja naerda. Soovitame lugeda. :)
reede, 6. detsember 2013
kolmapäev, 4. detsember 2013
Lugemine
Tere!
Mina lugesin raamatut "Kuidas elad, Ann?". Selle raamatu autoriks on Aidi Vallik. Lugesin just seda raamatut, kuna see oli kohustuslik kirjandus ja paljud mu sõbrannad valisid ka just selle raamatu. Tundus hea valik, aga kas see ka oli?
Raamatu peategelaseks oli tüdruk nimega Ann. Ta on 14-aastane. Ann oli tavaline koolitüdruk kes õppis hästi. Ta ema oli väga kontrolliv ja tahtis, et tütar hästi õpiks. Anni ema tahtis kõike teada, igat ta liigutust. Annile see eriti ei meeldinud ja kohati oli tal sõprade ees häbi. Ma usu, et mulle endale ka ei meeldiks, kui mu ema nii kontrolliv oleks.
Ükskord kui Ann pudeleid keldrisse viis, märkas ta seal üht kaustikut. Ta kahtles kas see oleks õige tegu seda lugeda, see oli siiski ju ta ema oma. Ta luges. Ann ei suutnud uskuda seda mida ta lugeda oli otsustanud. Ta ei tahtnud ja ei suutnud uskuda, et ta ema oli midagi sellist teinud. Ann said teada, et mees keda ta oli 14 aastat oma isaks pidanud ei olnudki tema isa. Anni jaoks oli see väga raske, ta nuttis palju. Ta ei suutnud enam oma emaga rääkida, ta lihtsalt vihkas teda. Järgmisel päeval rääkis Ann seda oma sõbrannadele. Kogu selle jama pärast läksid Anni hinded alla. Emale see muidugi head meelt ei valmistanud.
Annil kasvasid tunded üle pea, ta tahtis ära. Ära oma ema, kooli ja kohustuste eest. Kaugele kaugele. Nii ta siis läks, koos Ritaga. Nad läksid Reena vanaisa majja, Võsule. Kuna Reena vanaisa oli hiljuti surnud, oli maja tühi.
Võsul toimus väga palju. Algul olid tüdrukud omapäi. Kui Võsule tulid ka Reena ja Kätlin, läksid tüdrukud kõik koos linna peale. Seal kohtasid nad Arturit, Siimu, Timo ja hiljem ka Villemit. Poisid lubasid tüdrukuid ka edaspidi vaatama tulla, aga ainus kes tuli oli Villem. Vahepeal oli Rita oma venna ja tema sõbrad kutsunud. Neil oli alkohol, suitsid, aga süüa olid vähe kaasa võetud. Kõige suurem probleem oligi söögiga. Kõik oli otsas. Iga õhtu nad ainult jõid ja jõid ja jõid. Nad olid enamus ööd üleval ja magasid pool päeva lihtsalt maha. Muidugi tekivad ka sellises seltskonnas "paarid".Ka Ann oli Timoga "paaris". Lõpuks hakkasid tekkima probleemid ja Annil tekkisid mõtted koju tagasi minna, aga ta ei suutnu mõelda sellele mida ta emale ütlema peaks. Peale Olegi kadumist läksid kõik ära, kartes süüdi jääda. Annile jäi vaid Villem. Villem ikka rääkis, "et Ann mine koju", aga Ann tahtis veel mõelda. Villem teadis, et Ann otsustab siiski koju naaseda ja nii see läks. Kui Ann ja Villem olid ära minemas ütles Villem, et tal on Annile kodus üllatus. Villemi pool oli Anni ema. Ann puhkes nutma. Ta ema oli KÕIKE teadnud. Ema ei teinud Annile ülekohtut ja nad leppisid ära.
Kui mina oleks olnud Anni kehas, siis ma ei oleks arvatavasti seda kaustikut üldse alguses lugema hakanud. Praegu on mul jah lihtne rääkida, aga ma usun, et Ann tundis uudishimu. See on loomulik. Mitte kunagi ei oleks ma julgenud minna kuhugile sinna kus ma kunagi olnud ei ole. Ühe oma sõbrannaga. Teha asju mis on keelatud, olla inimestega keda ma ei tunne. Aga võib olla oleks ka mina nii teinud, käitunud nagu Ann. Tundnud viha oma ema vastu. Aga kui raske on andestada? Ma usun, et tagantjärgi mõeldes ei oleks Ann oma ema peale vihane ja seda ta ei olnud. Ka tema oli nüüd kõike seda teinud ja läbi elanud. Ta teadis mida ta ema oli tundnud.
Mulle isiklikult see raamat meeldis. Alguses mõnda aega tundus, et see raamat on igav, aga edasi lugedes mu arvamus muutus. Oli tõesti lugemist väärt. Soovitan kindlasti lugeda. Ma usun, et rohkem tüdrukutele, sest kuna kogu tegevus käib läbis tüdruku silmade.
Elu on raske, aga see on mõeldud elamiseks. Me teeme elu ise raskeks, miks seda üldse teha? Elagem tahtega elada ja tundke rõõmu võimalusest mis teile antud on!
Mina lugesin raamatut "Kuidas elad, Ann?". Selle raamatu autoriks on Aidi Vallik. Lugesin just seda raamatut, kuna see oli kohustuslik kirjandus ja paljud mu sõbrannad valisid ka just selle raamatu. Tundus hea valik, aga kas see ka oli?
Raamatu peategelaseks oli tüdruk nimega Ann. Ta on 14-aastane. Ann oli tavaline koolitüdruk kes õppis hästi. Ta ema oli väga kontrolliv ja tahtis, et tütar hästi õpiks. Anni ema tahtis kõike teada, igat ta liigutust. Annile see eriti ei meeldinud ja kohati oli tal sõprade ees häbi. Ma usu, et mulle endale ka ei meeldiks, kui mu ema nii kontrolliv oleks.
Ükskord kui Ann pudeleid keldrisse viis, märkas ta seal üht kaustikut. Ta kahtles kas see oleks õige tegu seda lugeda, see oli siiski ju ta ema oma. Ta luges. Ann ei suutnud uskuda seda mida ta lugeda oli otsustanud. Ta ei tahtnud ja ei suutnud uskuda, et ta ema oli midagi sellist teinud. Ann said teada, et mees keda ta oli 14 aastat oma isaks pidanud ei olnudki tema isa. Anni jaoks oli see väga raske, ta nuttis palju. Ta ei suutnud enam oma emaga rääkida, ta lihtsalt vihkas teda. Järgmisel päeval rääkis Ann seda oma sõbrannadele. Kogu selle jama pärast läksid Anni hinded alla. Emale see muidugi head meelt ei valmistanud.
Annil kasvasid tunded üle pea, ta tahtis ära. Ära oma ema, kooli ja kohustuste eest. Kaugele kaugele. Nii ta siis läks, koos Ritaga. Nad läksid Reena vanaisa majja, Võsule. Kuna Reena vanaisa oli hiljuti surnud, oli maja tühi.
Võsul toimus väga palju. Algul olid tüdrukud omapäi. Kui Võsule tulid ka Reena ja Kätlin, läksid tüdrukud kõik koos linna peale. Seal kohtasid nad Arturit, Siimu, Timo ja hiljem ka Villemit. Poisid lubasid tüdrukuid ka edaspidi vaatama tulla, aga ainus kes tuli oli Villem. Vahepeal oli Rita oma venna ja tema sõbrad kutsunud. Neil oli alkohol, suitsid, aga süüa olid vähe kaasa võetud. Kõige suurem probleem oligi söögiga. Kõik oli otsas. Iga õhtu nad ainult jõid ja jõid ja jõid. Nad olid enamus ööd üleval ja magasid pool päeva lihtsalt maha. Muidugi tekivad ka sellises seltskonnas "paarid".Ka Ann oli Timoga "paaris". Lõpuks hakkasid tekkima probleemid ja Annil tekkisid mõtted koju tagasi minna, aga ta ei suutnu mõelda sellele mida ta emale ütlema peaks. Peale Olegi kadumist läksid kõik ära, kartes süüdi jääda. Annile jäi vaid Villem. Villem ikka rääkis, "et Ann mine koju", aga Ann tahtis veel mõelda. Villem teadis, et Ann otsustab siiski koju naaseda ja nii see läks. Kui Ann ja Villem olid ära minemas ütles Villem, et tal on Annile kodus üllatus. Villemi pool oli Anni ema. Ann puhkes nutma. Ta ema oli KÕIKE teadnud. Ema ei teinud Annile ülekohtut ja nad leppisid ära.
Kui mina oleks olnud Anni kehas, siis ma ei oleks arvatavasti seda kaustikut üldse alguses lugema hakanud. Praegu on mul jah lihtne rääkida, aga ma usun, et Ann tundis uudishimu. See on loomulik. Mitte kunagi ei oleks ma julgenud minna kuhugile sinna kus ma kunagi olnud ei ole. Ühe oma sõbrannaga. Teha asju mis on keelatud, olla inimestega keda ma ei tunne. Aga võib olla oleks ka mina nii teinud, käitunud nagu Ann. Tundnud viha oma ema vastu. Aga kui raske on andestada? Ma usun, et tagantjärgi mõeldes ei oleks Ann oma ema peale vihane ja seda ta ei olnud. Ka tema oli nüüd kõike seda teinud ja läbi elanud. Ta teadis mida ta ema oli tundnud.
Mulle isiklikult see raamat meeldis. Alguses mõnda aega tundus, et see raamat on igav, aga edasi lugedes mu arvamus muutus. Oli tõesti lugemist väärt. Soovitan kindlasti lugeda. Ma usun, et rohkem tüdrukutele, sest kuna kogu tegevus käib läbis tüdruku silmade.
Elu on raske, aga see on mõeldud elamiseks. Me teeme elu ise raskeks, miks seda üldse teha? Elagem tahtega elada ja tundke rõõmu võimalusest mis teile antud on!
Tellimine:
Postitused (Atom)