Lugemine

Tere!

Seekordseks valisin lugemiseks John Wyndham'i raamatu "Trifiidide päev". Tänases postituses on lisaks minu ka mu klassiõdede: Johanna, Gete ja Helena mõtted. 

Tegemist on antiutoopia raamatuga. Kirjeldatud ei olnud ideaalset ühiskonda nagu seda utoopias tehakse, vaid just selle täielikku vastandit. Tegemist oli kindlasti ulmekirjandusega, sest kujutatud oli tegevusi ja olendeid, mis ei saaks reaalselt meie maailmas toimuda. Näiteks trifiidid. Ei ole olemas selliseid  taimi kes võtavad "jalad" alla ja lihtsalt kõnnivad sinu juurde ja tapavad su ära.

Üheks ulmekirjanduse eesmärgiks on teha teaduslikke oletusi. Siin raamatus oli selleks see, et juhtub üks suur katastroof. Nimelt suurem osa inimestest jäi pimedaks ja kõik varises lihtsalt kokku. Sul ei ole abi loota, seal lihtsalt ei ole enam kedagi kes sulle appi tõttaks. On jäänud vaid need mõned nägijad ja ka nemad ei ole nii võimsad, et kogu inimkonna eest seista. 

Raamatu kaanekujunduse ja kirja suuruse järgi tundus, et tegemist on vana raamatuga. Kui lugemist alustasin, siis mu arvamus muutus. Lõpuks sain teada, et olin siiski eksinud ja tegemist on vanema aja raamatuga. 

Väga huvitav oli lugeda, et keegi John 1951. aastal millestki sellisest kirjutas. Kuidas tuli ta sellisele mõttele, et kirjutada nii suurest katastroofist? Tänu sellele raamatule hakkasin ka ise mõtlema, et mis ikkagi saaks kui midagi nii kohutavat juhtuks. Kuidas inimkond selle üle elaks, kui üldse elaks. Mõtlesin ka mida ma ise näiteks Billi asemel oleksin teinud. Kas aidata neil pimedatel mõni päev kauem elada või vaadata kuidas nad su silme all surevad.

Teine asi mis minu jaoks raamatust välja tuli, oli see, et inimesed muutuvad väga kiiresti. Kui piirid ja reeglid kaovad, on kõik nagu peata kanad, inimesed metsistuvad. Neil lööb välja see ellujäämis instinkt. Inimesed lihtsalt lähevad ja rüüstavad poode ja pubisid. Samas ma mõistan seda, kui poemüüjat ei ole ja sa ise veel pime ka oled, siis mis sellest rahast enam kasu on. Sellepärast mulle ka Billi tegelaskuju meeldis. Temas säilis väga kaua see inimlikkus. Ta jättis esimesel korral kohvikus käies isegi täpse raha lauale. 

Kokkuvõttes see raamat oli täitsa hea. Tegevusi isegi ei olnud nii palju ja kirjeldused oli täpselt, aga õnneks lugemine ei veninud. Kui teile meeldib  selline pehmem ulme, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. 

Lugemine

Tere!

Seekordseks lugemiseks oli August Kitzberg'i raamat "Libahunt". Tegu on näitemänguga.

Tegevus toimus 19. sajandi alguses. Paari lausega sisust: Ukse taha jõudis üks noor neiu. Per võttis ta enda hoole alla ja kasvatas üles. Pere teine tütar oli näinud, et leitud tüdruk olevat libahunt. Kogu küla põlgas vaest tüdrukukest ja too jooksis metsa. 

Tiina. Tiina oli üks üksik hing. Ta oli tagasihoidlik, aga ikkagi kaitses end ja astus enda eest välja, samal ajal mitte laskudes samale tasemele mis teised. Tema ei öelnud teistele halvasti. Võib-olla see kuidas ta end teiste ees kaitses. See sõnakasutus, äkki oli see veel omakorda taganttõuge, mis külarahva taas arvama pani, et Tiina ikka üks libahunt on. Tiina nägi ümberringi palju rohkem. Loodus oli talle hingelähedane.

Mari. Tema oli tüdruk kes tegi nii nagu taheti ja nagu talle lapsest saati õpetati. Minu meelest tahtis ta ka võib-olla natuke Tiina moodi olla, et margusele meeldida. Ta igatses seda miskit, seda mida temas ei olnud, aga Tiinas küll. Võrreldes Tiinaga nägi Mari tunduvalt vähem. Ka siis kui nad metsas marju korjasid. Mari korjas marjad ruttu ära ja tahtis tagasi koju tormata, aga Tiina rääkis oravaga ja ei kiirustanud kuhugile.

Margus. Ta ei lasknud ennast heidutada sellest mida teised Tiinast arvasid. Tema teadis milline Tiina oli seespoolt ja Margusele sellest täiesti piisas. Ta oli Tiinasse sügavalt kiindunud. Heasüdamlik. Kui Tiina pani ta valiku ette, kas tema ja mets või pere, siis Margus otsustas pere kasuks. Järelikult see armastus ei olnud veel piisavalt suur. Margus oli kohusetundlik, kui ta oli juba Mariga abiellunud ja oma "jah" sõna öelnud, siis ta jäi oma sõnale kindlaks.

Vanaema. Tänu oma kõrgele eale elutark. Kuna te oli peaaegu pime, siis hindas ta inimesi iseloomu järgi. Tal puudusid eelarvamused teiste suhtes, võttis kõiki kui valgeid pabereid.

Kas usk või ebausk? Ega kumbagi poolt ei saa halvustada ja nende uskumisi halvustada. Kõik teevad nii nagu heaks peavad või kuidas nende peres/külas on tavaks.

Minu jaoks oli see uus kogemus lugeda näitemängu. Huvitav, mulle see variant meeldis. Kuidagi mõnus oli lugeda ja pilt jooksis pidevalt silme ees.

Lugemine

Tere!

Seekord oli kohustuslikuks lugemiseks William Goldingu raamat "Kärbeste jumal".

Raamat räägib sellest kuidas Inglise koolipoisid tänu tormile ühel üksikule saarele satuvad. Raamatus kirjeldatakse nende tegevusi ja mõtteid. Lõpuks nad päästetakse sealt saarelt. 

Raamatu petegelasteks on Ralph, Põssa, Jack ja Simon. Raamat alguses valitakse Ralph pealikuks. Ralphi põhi eesmärgiks on teha tuli, kust pidevalt suitsu tuleks. Kui suits on taevas, siis võib mõni möödasõitev laev seda märgata. Tema meelest oli see ainuke võimalus kuidas tema ja kõik teised poisid saarelt pääseksid. Ralph oli isiksuselt väga kindel ja ei lasknud teistel ennast häirida. 

Põssa oli poiss kellega Ralph esmalt kohtus. Neist said raamatu lõpuks suured sõbrad. Põssa oli väga heasüdamilk ja tark. Kuna julgusest jäi tal puudu, siis ei suutnud ta oma mõtteid väga teistega jagada. Kui teised alla andsid ja Jacki juurde läksid, siis Põssa saisis truult oma sõbra Ralphi kõrval.

Jack oli saarele juhtunud oma koori poistega. Tema oli nende liider. Algusest peale ei meeldinud Jackile, et Ralph oli tema asemel pealikuks valitud. Jack oli väga auahne ja arvas, et see mis tema teeb on ainuõige. Jack oli see kes vaid jahti tahtis pidada, tule tegemisest ta ei hoolinud. Tänu sellisele suhtumisele läksid nad Ralphiga tülli ja Jack lõi oma suguharu. Alates sellest muutusid poisid üksteise vastu kurjaks. 

Simon oli tark. Ta vaatas saart väga teise pilguga, sest talle väga meeldis loodus. Kui Simon oli teada saanud, et saarel mingit koletist ei olegi, tahtis ta seda ka teistele teatada. Kuna oli pime ja Simon tuli teiste sekka justkui koletis, siis teda peksti ja hammustati, kriibiti ja torgiti odadega. Keegi ei kuulanud teda ja nad tapsid Simoni. Kahjuks oli Simonist raamatus üpriski vähe kirutatud, oleksin tahtnud tema mõttemaailmast rohkem lugeda. 

Üheks põhiliseks sümboliks peale tule ja suitsu oli merekarp. Selle leidsid Ralph ja Põssa. Kui Ralph seda esmakordselt puhus, tulid kohale ka teised poisid. Merekarbiga kutsuti kokku koosoleks. Sellel kelle käes oli merekarp, oli ainuõigus rääkida. Raamatu lõpu poole, kui kõik olid üle läinud Jacki poole, siis läksid Ralph ja Põssa, Põssa prille tagasi nõudma. Seal läks kähmluseks ja Roger lasi suure kivi Põssa poole teele. Põssa lendas merre ja suri, merekarp tema käes purunes tuhandeks killuks.

Lõpuks oli siiski tuli ja suits see mis poisid saarelt päästis. Jack ja ta kaaslased tahtsid Ralphi tappa, nad panid lõpuks kogu saare mõlema. Sealt tulevad suitsu märkasid mereväeohvitserid. Minu meelest oli väga hea, et Ralph pidevalt tulele mõtles.

Mulle see raamat täitsa meeldis. Alguses tundus see natuke igavavõitu, kuid edenes hästi. Kirjeldusi oli palju. Ma soovitan seda raamatut lugeda, see on teistsugune kui miski muu, mida lugenud olen. Lugeda seda kuidas lapsed muutuvad, kuidas neis imub esile julm tapjainstinkt. Uus ja huvitav kogemus. 

Kirjandusklubi

Tere!

Üle pika aja oleme taaskord kogunenud, et arutleda raamatu üle mida lugesime. Täna oleme kooli puhvetis ja on 9.jaanuar, kellaajad mil me arutleme: 9.25-11.05. Seekord arutlen ma koos oma klassiõe Nelliga. Nagu eelmisest postitusest näha, lugesime me raamatut "Nullpunkt".

Võtmeteemad:

Kiusamine- Johannest hakati ignoreerima ja norima alates sellest päevast, kui Johannes viis Liisale tagasi Johannese ema poolt veega rikutud rootsi keele vihiku.

Pere- See oli miski, mis tekitas Johanneses vastastikuseid emotsioone. Ühel hetkel oli ta kogu sellest pereelust väsinud ja teiselt hetkel tundis ta heameelt, et ta ema on tervenemas. Johannes tahtis väga, et tal oleks tavaline pere. Kus kõik on koos ja õnnelikud. Nii ei olnud, sest ema reaktsioon Johannese käitumisele võis olla väga ettearvamatu ja Johannes pidi ennast pidevalt vaos hoidma.

Seltskond- Seltskonna valik oli väga oluline. Kui Johannes käis Lasnamäe vahel pidudel ei viibinud ta just kõik parema seltskonna seltsis. Johannes mõistis, et see ei ole õige valik ja lõpuks olid tal tõelised sõbrad Saša ja Kairi. Klassiõest sõbranna Bianka oli loo lõpuks oluline osa Johannese elus.

Võtmetseenid:

Liisa vihiku rikkumine- Sellest hetkest peale, hakkas kõik aina halvemini minema. Johannes oli magama jäänud ja ema kastis ta toas lilli. Kui Johannes õhtul üles ärkas ja nägi, et lillevesi on vihiku läbimärjaks teinud,  sai Johannes ema peale väga pahaseks. Ta ei saanud seda ema peale välja elada, sest ema oleks veel hullemalt hüsteeritsema hakanud. Johannes üritas seda kuivata ja päästa kõik mis annab, kuid vihik oli väga kole ja tint laiali läinud

Zaiidi käest peksasaamine- Pärast seda pidu jooksis Johannes koju ja pani toaukse kinni, et ema sisse ei pääseks. Johannes läks rõdule ja tahtis alla hüpata. Kas hüpata või mitte hüpata või mitte. Lõpuks mõtles ta siiski, et ei hüppa alla ja muudab oma elu paremaks. Johannes jooksis toast välja ja läks õue jooksma.

Võtmekarekterid:

Johannes- ta oli raamatu peategelane ja kõik keerles tema ümber.

Ema- tema mõjutas väga tugevalt Johannese psühhikat.

Liisa- ta mõjutas Johannese klassikaaslasi Johannest kiusama ja mitte temast välja tegema.

Saša- tänu Sašale leidis Johannes, et ta on täitsa hea laulukirjutaja. Lõpuks olid Saša ja Johannes väga head sõbrad.

Bianka- tema oli esimene kes julges peale Liisa provotseerimist Johannesega suhtlema hakata. Lõpuks olid nad väga lähedased ja mõlemal oli hea meel, et mad olid üksteist leidnud.

Võtmesümbolid:

Vihik- nagu varasemalt öeldud, sealt hakkas Johannese jaoks kõik halb.

Nali- see oli Johannesele suureks abiks, et teiste silmis kõrgemale tõusta.

Sinine tabletike- peale seda kui politsei selle Johannese käest avastas, hakkasid Johannese vanemad taas rohkem suhtlema. Isa kolis tagasi Lasnamäele ema juurde.

Seekord olime Nelliga ainult kahekesi. Meie arvamused ühtisid ja mulle meeldis nii rohkem kui suures grupis, kus arvamusi palju. Raamat oli põnev ja olen õnnelik, et just selle endale lugemiseks valisin.

Lugemine

Tere!

Sel jõuluvaheajal lugesin ma Margus Karu raamatut "Nullpunkt". 

Raamatu peategelaseks on poiss nimega Johannes. Lugu algab sellega, et Johannes vahetab kooli. Enne käis ta koolis Roostal, kuid nüüd sai ta sisse ühte eliitkooli Tallinnas. 

Johannes lootis, et nüüd läheb kõik paremini, aina üles poole. Kahjuks oli kõik teisiti, uus klass ei suhtunud Johannesesse just kuigi hästi. Nad ei tahtnud temaga suhelda, narrisid teda ja tegid tobedaid kommentaare. Johannes ei teadnud millest see tulenes ja oli tänu sellele väga muserdatud. Ka kodus ei olnud Johannesel kerge. Ta ema oli haige ja läks iga pisema kui asja peale närvi. Seepärast olid ka Johannese närvid otsakorral. Et kodust eemale saada läks Johannes tihti pidudele. Üks pidu ei lõppenud just kõige paremini ja Johannes pidi koju minema verise kulmuga. Kõik oli tema jaoks justkui kokku varisenud. Ja Johannes jõudis nullpunkti. 

Suurt lohutust leidis Johannes jooksmisest. Kuigi talle ei meeldinud pallimängud, eriti korvpall, siis jooksmine oli tema jaoks just see õige. Peale esimest aastat uues koolis võttis Johannes end suvel käsile. Ta hakkas jõusaalis käima, jälgis oma toitumist ja jooksis aina enam. Sellest suvest tahtis Johannes kõik võtta, sest ta ei tahtnud ka järgmist õppeaastat veeta nii nagu eelmine oli kulgenud. Ta leidis endale tõelised sõbrad, kellega ta suvel mõnusalt aega veetis. 

Johannes otsustas, et kõik veel muutub. Ta üritas oma klassikaaslastega rääkida ja selgitada arusaamatusi. Ta klassikaaslased hakkasid kõik tasapisi Johannese ees vabandama. Nad kutsusid teda pidudele. Johannesel oli tegelikult väga hea huumorimeel, ka teised märkasid seda nüüd. Johannes hakkas populaarsust koguma. Gümnaasium läbi, ei tahtnud Johannes siiski paljusid oma klassikaaslasi enam kunagi näha. 

Minu arust on see väga hea raamat. Õpetlik. Raamatu teema on selline mis võib ka meist igaühega juhtuda. Vahest võib kõik halvasti minna, aga siis tuleb vaid targema ja tugevamana edasi minna. Johannes oli väga tubli, et suutis kõigest välja tulla ja leidis endale tuge tõeliste sõprade ja jooksu najal. Natuke tegi minu jaoks lugemise igavamaks see, et käisin filmi kinos hiljuti vaatamas. Igatahes hea raamat ja soovitan kõigil lugeda.