Lugemine

Tere!

Seekordseks valisin lugemiseks John Wyndham'i raamatu "Trifiidide päev". Tänases postituses on lisaks minu ka mu klassiõdede: Johanna, Gete ja Helena mõtted. 

Tegemist on antiutoopia raamatuga. Kirjeldatud ei olnud ideaalset ühiskonda nagu seda utoopias tehakse, vaid just selle täielikku vastandit. Tegemist oli kindlasti ulmekirjandusega, sest kujutatud oli tegevusi ja olendeid, mis ei saaks reaalselt meie maailmas toimuda. Näiteks trifiidid. Ei ole olemas selliseid  taimi kes võtavad "jalad" alla ja lihtsalt kõnnivad sinu juurde ja tapavad su ära.

Üheks ulmekirjanduse eesmärgiks on teha teaduslikke oletusi. Siin raamatus oli selleks see, et juhtub üks suur katastroof. Nimelt suurem osa inimestest jäi pimedaks ja kõik varises lihtsalt kokku. Sul ei ole abi loota, seal lihtsalt ei ole enam kedagi kes sulle appi tõttaks. On jäänud vaid need mõned nägijad ja ka nemad ei ole nii võimsad, et kogu inimkonna eest seista. 

Raamatu kaanekujunduse ja kirja suuruse järgi tundus, et tegemist on vana raamatuga. Kui lugemist alustasin, siis mu arvamus muutus. Lõpuks sain teada, et olin siiski eksinud ja tegemist on vanema aja raamatuga. 

Väga huvitav oli lugeda, et keegi John 1951. aastal millestki sellisest kirjutas. Kuidas tuli ta sellisele mõttele, et kirjutada nii suurest katastroofist? Tänu sellele raamatule hakkasin ka ise mõtlema, et mis ikkagi saaks kui midagi nii kohutavat juhtuks. Kuidas inimkond selle üle elaks, kui üldse elaks. Mõtlesin ka mida ma ise näiteks Billi asemel oleksin teinud. Kas aidata neil pimedatel mõni päev kauem elada või vaadata kuidas nad su silme all surevad.

Teine asi mis minu jaoks raamatust välja tuli, oli see, et inimesed muutuvad väga kiiresti. Kui piirid ja reeglid kaovad, on kõik nagu peata kanad, inimesed metsistuvad. Neil lööb välja see ellujäämis instinkt. Inimesed lihtsalt lähevad ja rüüstavad poode ja pubisid. Samas ma mõistan seda, kui poemüüjat ei ole ja sa ise veel pime ka oled, siis mis sellest rahast enam kasu on. Sellepärast mulle ka Billi tegelaskuju meeldis. Temas säilis väga kaua see inimlikkus. Ta jättis esimesel korral kohvikus käies isegi täpse raha lauale. 

Kokkuvõttes see raamat oli täitsa hea. Tegevusi isegi ei olnud nii palju ja kirjeldused oli täpselt, aga õnneks lugemine ei veninud. Kui teile meeldib  selline pehmem ulme, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.