Kirjandusklubi

Tere! 

Täna on 17. jaanuar ja me oleme taaskord kooli puhvetis. Tänases kirjndusklubis osalevad Annabel, Nell ja Johanna. Raamat millest me täna räägime on "Ööloom", selle autoriks on Kate Thompson. 

Raamatu võtmeteemadeks olid: kõik olemasolev ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus olnud sündmused seoses Dennise ja tema "väikese tädiga". Teiseks teemaks võiks olla: kunagi pole liiga hilja uuesti alustada ja oma elu teise mõttega elama hakata. Bobby ei näinud uusi võimalus, ta tahtis ainut vana elu juurde naasta. Raamatus Robertile ei meeldinud alguses töö tegemine. Kuid ta hakkas mõistma, et see on tema jaoks hea. Raamatu lõpus oli Robert suurem ja ta teadis mis on õige ja mis vale. Veel üks võtmeteema: Saatus mängib sulle alati vingerpussi, aga see teeb sina tugevamaks ja lõpuks oled sina võitja. Vahel võib tunduda, et sellel mida sa teed ei ole mõtet, aga alati on mõte. 

Võtmetseenideks olid: majja kolimine, sest sellega algas kogu lugu. Kui seda maja poleks olnud, oleks Bobby jätkanud sama rada pidi, halval teel. Järgmiseks võtmetseeniks oleks meie arust olnud see, kui Bobby esimest korda tööle läks. Esmalt oli see tema jaoks karistus, aga hiljem avastas ta mitmel korral, et tal oli võimalus ära põgeneda, aga ta ei teinud seda. Ta tundis, et see töö andis talle midagi. Miski oli talle oluliseks saanud. Kolmandaks võtmetseeniks oli see kui Robert leidis Larsi päeviku, kus ta oli haldjatest rääkinud. Robert hakkas kartma, ta kartis ka oma venna Dennise pärast ja oma ema. Kui majas olekski olnud haldjas või haldjad, oleks see olnud hea põhjus tagasi Dublinisse kolimiseks. Alguses hakkas ema seda juba uskuma, kuid mõne päeva möödudes see möödus. Robert hakkas, aga aina rohkem ja rohkem kartma ja uskuma neisse. 

Võtmekarakteriteks olid meie arvates Bobby, kuna ta oli peategelane ja raamat oli kirjutatud läbi tema silmade, PJ, kuna Robert hakkas tänu temale töötama, Matt, sest just koos temaga tegi Robert oma niiöelda uuele elule alguse.

Võtmesümbolid: haldjas, raamat algas ja lõppes haldjatega. Auto, alguses tegeles Robert autode varastamise ja nende sõitmisega. Pärast Bobby aga parandas neid. Väike roheline kauss, see oli kui andestuse palumine, nagu kokkulepe. Mina annan sulle ja sina ei puutu mind. 14, kui Bobby sündis oli ta ema 14, raamatus oli Bobby ise 14 ja raamatu lõpus oli Dennis 14. Dünamomeetriline võti, sa saad sellega teatuid mutreid lahti keerata ja need siis millekski uueks kokku panna. See on justkui probleemide leidmine ja nende lahendamine, millegi uue avastamine. Robert justkui keeras oma elu juppideks lahti ja üritas selle pärast paremini kokku panna.

Arutelu nõudsid meilt mõned teemad. Näiteks see kumb mõjutas Robertit rohkem, kas PJ või Matt. Arutlesime ka haldja teemadel. Meil tekkisid ka mõned küsimused. Mis juhtus Bobby emaga? Kes oli Bobby tegelik isa? Kas majas oli tõesti toime pandud kuritegu? 

Tänane kirjandusklubi oli tore. Saime teemadel arutleda ja teame nüüd mida me sellest raamatust arvame. Olime paljudes asjades ühel nõul, aga kui see nii ei olnud, siis ka natuke vaidlesime. Mul oli rõõm olla niivõrd tarkade tüdrukutega koos.

Lugemine

Tere! 

Käes on aata 2014. Nüüd jälle uue hooga raamatuid lugema.

Seekordseks kohustuslikuks kirjanduseks oli raamat "Ööloom". Selle autoriks on Kate Thompson.

Raamatu peategelane on poiss nimega Robert. Ta on 14-aastane. Poisi ema kurvastuseks tegeles Robert hüüdnimega ka Bobby, igasuguste halbade asjadega. Ta suitsetas ja jõi, tarbis narkootikume ja ei tahtnud koolis käia. Koos oma poistekambaga varastasid nad autosid, rahakotte ja muid pisiasju. Bobby ema oli väga kurb, et ta poeg selliste asjadega tegeles ja ta tahtis Bobby nendest võõrutada. Ema, Robert ja Roberti väikevend Dennis kolisid Dublinist ühte vanasse, rääbakasse maamajja. Robert ütles kohe, et tema sinna elama ei jää.

Majaga käisid kaasas igasugused jutud. Seal elas kunagi üks abielupaar ja nende laps. Inimesed rääkisid, et paar oli oma lapse ära tapnud. Enne Roberti pere elas seal üks mees nimega Lars. Ta oli rahvuselt rootslane. Ühel hetkel Lars lihtsalt kadus, jättes oma asjad kõik maha. PJ kes oli majaperemees rääkis haldjatest ja ütles, et igal õhtul peab neile natukese piima välja panema. Ta mainis ka, et Lars tegi seda alati. Robert ega ka ta ema ei kavatsenud kumbki seda teha.

Maja ette sõites oli Robert kohe märganud vana Škodat. PJ oli rääkinud, et see kuulus Larsile. Robertil oli plaan selge, ta tahtis võtta auto ja sellega tagasi Dublinisse sõita. Ta pidi plaani teostamisega mõned päevad ootama, kuid lõpuks oli ta tagasi Dublinis. Ta tahtis oma sõpradega kohtuda, aga kolmest sõbrast sobis kokkusaamine ainult ühele, Mickile. Kuna Mick oli natuke segane, ei lasknud teised poisid kunagi Mickil autot juhtida. Ka seekord ei tahtnud Robert Micki rooli lasta, aga kuna ta oli Mickist noorem, jäi Micki sõna seekord peale. Läkski sõiduks ja mõne aja pärast oli auto sodiks sõidetud. Mick pandi vanglasse ja Bobby pidi tagasi ema poole sõitma. Peale seda juhtumit ei tahtnud Bobby kaks teist sõpra temast enam midagi kuulda.

Kuna auto oli kuulunud Larsile, ütles PJ, et Roberti ema peaks selle kinni maksma. Roberti emal nii suurt summat aga ei olnud ja PJ pakkus välja, et Robert võiks tema pool tööl käija ja nii see summa tasa teenida. Alguses Robertile see töö ei meeldinud, aga hiljem tundis ta, et see oli tore. Ta ei mõelnud siis millelegi. Kõik mured emaga olid ta peast kadunud. Ta sai sõbraks PJ poegadega. 

Dennis, Roberti väikevend hakkas öösiti all korrusel ja isegi õues käima. Õue läks Dennis koeraluugi kaudu. Ta rääkis Robertile mingisugusest väikesest tädist. Ta ütles, et see tädi on nii üksik ja nii väike. Dennis pani öösiti tädikesele piima ja vahest isegi kooki. 

Kõik olid arvanud, et Lars läks ise kuhugi, aga nii see ei olnud. Tema laip leiti tükeldatult mulla sisse trambitud. Leiti ka verine nuga koos  väikeste sõrmejälgedega. Arvati, et need kuulusid Dennisele, aga nagu raamatu lõpu poole selgus, nii see ei olnud.

Raamat lõppes väga järsult. Ma lugesin ja lugesin kuid äkki tuli lehekülg kus Bobby kõike seda meenutas. Ta oli täiskasvanu. Ma oleks väga tahtnud teada mis edasi sai. Miks see nii järsult lõppes? Kõik oli just nii põnev.

Raamatu alguses mul lugemine väga ei sujunud ja ma muudkui lükkasin lugemist edasi. Kuna olin Tais ei olnud mul aega raamatule mõelda. Ükspäev rannas ma aga võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ma tahtsin aina edasi lugeda ja teada saada mis juhtub. Nii ma siis lugesin selle raamatu nelja päevaga läbi. Minu kohta kes ma muidu raamatuid väga ei loe, on see suhteliselt hea tulemus.

Ma ei saanud päris täpselt aru mida kirjanik selle raamatuga edasi tahtis anda, aga mulle väga meeldis see raamat. Soovitan seda kindlasti lugeda, nii noortel kui täiskasvanutel.

Ilusat lumist talve ja järgmiste lugemisteni! :)

Kirjandusklubi

Tere!

Täna on 6. detsember ja taas oleme kokku saanud meie kooli kohvikus. Tänases kirjandusklubis osalevad: Mina Annabel, Anna-Mai ja Mark Robert. Täna räägime raamatust "Kuidas elad, Ann? mille autoriks on Aidi Vallik. Meie arvates olid raamatu võtmeteemadeks varjamine, valetamine heaolu nimel ehk hädavale, tõe varjamine, teismelistel hormoonid möllavad, alaealiste joomine ja suitsetamine, iseseisvumine, õppetunni saamine ja leppimine. Võtmetseenideks, aga näiteks see kui Ann leidis ema päeviku, kui Reena pakkus Annile naljatades oma hiljuti surnud vanaisa maakodu, Ann, aga võttis seda tõsiselt ja läks sinna, otsustav öö Timoga puukuuris, peale Olegi arvatavat uppimist jäi Ann üksi, loo lõpus kohtumine emaga. Võtmekarakterid olid Ann, Villem, Timo, Anni ema, Rita, Reena, Oleg. Miks Ann sai nii kiiresti oma ema peale vihaseks, kui ta oli leidnud oma ema päeviku? Miks ei tulnud Timo Anni juurde tagasi? Miks ema oli selle Annile selliseks teinud? Kokkuvõttes meile kõigile see raamat meeldis. Kirjandusklubi oli tore teha, saime arutada ja naerda. Soovitame lugeda. :)

Lugemine

Tere!

Mina lugesin raamatut "Kuidas elad, Ann?". Selle raamatu autoriks on Aidi Vallik. Lugesin just seda raamatut, kuna see oli kohustuslik kirjandus ja paljud mu sõbrannad valisid ka just selle raamatu. Tundus hea valik, aga kas see ka oli?

Raamatu peategelaseks oli tüdruk nimega Ann. Ta on 14-aastane. Ann oli tavaline koolitüdruk kes õppis hästi. Ta ema oli väga kontrolliv ja tahtis, et tütar hästi õpiks. Anni ema tahtis kõike teada, igat ta liigutust. Annile see eriti ei meeldinud ja kohati oli tal sõprade ees häbi. Ma usu, et mulle endale ka ei meeldiks, kui mu ema nii kontrolliv oleks. 

Ükskord kui Ann pudeleid keldrisse viis, märkas ta seal üht kaustikut. Ta kahtles kas see oleks õige tegu seda lugeda, see oli siiski ju ta ema oma. Ta luges. Ann ei suutnud uskuda seda mida ta lugeda oli otsustanud. Ta ei tahtnud ja ei suutnud uskuda, et ta ema oli midagi sellist teinud. Ann said teada, et mees keda ta oli 14 aastat oma isaks pidanud ei olnudki tema isa. Anni jaoks oli see väga raske, ta nuttis palju. Ta ei suutnud enam oma emaga rääkida, ta lihtsalt vihkas teda. Järgmisel päeval rääkis Ann seda oma sõbrannadele. Kogu selle jama pärast läksid Anni hinded alla. Emale see muidugi head meelt ei valmistanud. 

Annil kasvasid tunded üle pea, ta tahtis ära. Ära oma ema, kooli ja kohustuste eest. Kaugele kaugele. Nii ta siis läks, koos Ritaga. Nad läksid Reena vanaisa majja, Võsule. Kuna Reena vanaisa oli hiljuti surnud, oli maja tühi.

Võsul toimus väga palju. Algul olid tüdrukud omapäi. Kui Võsule tulid ka Reena ja Kätlin, läksid tüdrukud kõik koos linna peale. Seal kohtasid nad Arturit, Siimu, Timo ja hiljem ka Villemit. Poisid lubasid tüdrukuid ka edaspidi vaatama tulla, aga ainus kes tuli oli Villem. Vahepeal oli Rita oma venna ja tema sõbrad kutsunud. Neil oli alkohol, suitsid, aga süüa olid vähe kaasa võetud. Kõige suurem probleem oligi söögiga. Kõik oli otsas. Iga õhtu nad ainult jõid ja jõid ja jõid. Nad olid enamus ööd üleval ja magasid pool päeva lihtsalt maha. Muidugi tekivad ka sellises seltskonnas "paarid".Ka Ann oli Timoga "paaris". Lõpuks hakkasid tekkima probleemid ja Annil tekkisid mõtted koju tagasi minna, aga ta ei suutnu mõelda sellele mida ta emale ütlema peaks. Peale Olegi kadumist läksid kõik ära, kartes süüdi jääda. Annile jäi vaid Villem. Villem ikka rääkis, "et Ann mine koju", aga Ann tahtis veel mõelda. Villem teadis, et Ann otsustab siiski koju naaseda ja nii see läks. Kui Ann ja Villem olid ära minemas ütles Villem, et tal on Annile kodus üllatus. Villemi pool oli Anni ema. Ann puhkes nutma. Ta ema oli KÕIKE teadnud. Ema ei teinud Annile ülekohtut ja nad leppisid ära.

Kui mina oleks olnud Anni kehas, siis ma ei oleks arvatavasti seda kaustikut üldse alguses lugema hakanud. Praegu on mul jah lihtne rääkida, aga ma usun, et Ann tundis uudishimu. See on loomulik. Mitte kunagi ei oleks ma julgenud minna kuhugile sinna kus ma kunagi olnud ei ole. Ühe oma sõbrannaga. Teha asju mis on keelatud, olla inimestega keda ma ei tunne. Aga võib olla oleks ka mina nii teinud, käitunud nagu Ann. Tundnud viha oma ema vastu. Aga kui raske on andestada? Ma usun, et tagantjärgi mõeldes ei oleks Ann oma ema peale vihane ja seda ta ei olnud. Ka tema oli nüüd kõike seda teinud ja läbi elanud. Ta teadis mida ta ema oli tundnud.

Mulle isiklikult see raamat meeldis. Alguses mõnda aega tundus, et see raamat on igav, aga edasi lugedes mu arvamus muutus. Oli tõesti lugemist väärt. Soovitan kindlasti lugeda. Ma usun, et rohkem tüdrukutele, sest kuna kogu tegevus käib läbis tüdruku silmade. 

Elu on raske, aga see on mõeldud elamiseks. Me teeme elu ise raskeks, miks seda üldse teha? Elagem tahtega elada ja tundke rõõmu võimalusest mis teile antud on!

Meie esimene kirjandusklubi

Tere! 

Täna on 15. oktoober ja me oleme kooli puhvetis. Meie kirjandusklubis osalevad täna Anna-Mai, Lisann ja mina Annabel V. Raamat millest täna räägime on "Minu pere ja muud loomad", selle autor on Gerald Durrell.

 Raamatu võtmeteemadeks on Korfule kolimine Inglismaa halva ilma tõttu, Gerald hakkas õppima erinevate õpetajate käe all, pere kolis erinevate asjaolude tõttu mitu korda, Dr.Theodores ja Gerald käisid iga neljapäev loodust uurimas. Võtmestseeniteks olid aga tutvumine taksojuhi Spiroga, kes mõne aja pärast korraldas pere igapäevaelu, Gerald kohtas kuldpõrnika meest ja kauples talt ühe kilpkonna, Larry teatas emale ootamatult, et ta oli kutsunud endale külla kaheksa head sõpra, Geraldile leiti uus õpetaja nimega Kralefsky. Võtmekarakterid olid Gerry, Roger, Spiro, Theodores, Larry, Margo, ema, Leslie.

 Püstitatud küsimused:Kas ka tänapäeval on mõni nii noor poiss, kes tunneb nii suurt huvi looduse vastu? Kuidas oli üksikemal nii palju raha, et kolida viieks aastaks Korfu saarele? Kokkuvõtteks:raamatus polnud palju suuri teemasid, juttus olid paljud väikesed juhtumised ja tegemised. 

                                                                                                                                                                                         

Lugemine

Tere! 

Mina lugesin raamatut "Minu pere ja muud loomad". Raamatu autor on Gerald Durrell. Valisin selle raamatu kuna see oli kohustusliku kirjanduse nimekirjas esimene valik. Mõtlesin, et hakkan just seda raamatut lugema.

See raamat räägib tavalisest perest, kes kolisid viieks aastaks Korfu saarele. Raamatu peategelane oli poiss nimega Gerry. Teisteks tegelasteks olid näiteks Gerry ema, Margo-Gerry õde, Larry-Gerry vend, Leslie-Gerry vend ja teised. 

Gerry oli üks 10-aastane poiss, kes huvitus loomadest, lindudest ja putukatest. Korful hakkas pere elama maasikaroosas majas. Gerry ema soovis, et Gerry rumalaks ei jääks ja nii hakkaski Gerry õppima George käe all.  Läbi George sai Gerry tuttavaks Dr.Theodoresega. Theodoresega oli Gerryil paljust rääkida, sest ka Theodores oli loodusehull. Nii nad siis seda loodust aina avastasid. Kui Gerry vend Larry oli kutsunud kaheksa sõpra külla, sai pere aru, et nende kõigi jaoks poleks maasikaroosas majas ruumi. Pärast arutlust otsustasid nad kolida suuremasse majja. Selleks oli tibukollane maja, mis asus merekaldal künka peal. Saatuse tahtel toimus talvel majas tulekahju ja pere kolis edasi järgmisesse paika, lumivalgesse majja.  Gerry uuris ikka loodust, Lesili huvitus püssidest, Margo jagas dieedi nippe, Larry kirjutas ja ema kudus, valmistas süüa ja tegeles taimedega.

Minu arust sai "Minu pere ja muud loomad" kuidagi järsku läbi. Mulle see raamat meeldis, kuigi seal oli palju pikki kirjeldusi ja loodusega seotut, mis vahepeal tüütuks muutus. Pean tõdema, et raamatu algus oli veidi igav, aga mida aega edasi seda rohkem ma tahtsin lugeda ja teada saada mis edasi juhtuma hakkab. Korraga oli igavast raamatust saanud huvitav raamat. Pealegi olen ma ise oma perega Korful käinud ja seda maasikaroosat maja eemalt näinud. Nii tore oli meenutada oma reisi,  silme ette maalida pilt nende kirjelduste põhjal raamatust ja end mõelda tegelaste asemele.  Ma arvan, et see teos oli oodatus isegi parem. Kindlasti tahaksin ma ka lugeda raamatu järgmist osa. Soovitan seda raamatut tõesti kõigile. Ma arvan, et tegin hea valiku valides just selle raamatu.

Ilusat sügist ja järgmiste lugemisteni! :)

Lugemine

Tere!
Suve algul tundus,et aega on nii palju ja tahaks veel seda ja seda teha. Aga nüüd on juba kooliaeg ja tuleks suvelugemise blogi ära teha.
Ma lugesin "Ühe äpardi päevik" kolm esimest osa. Nende raamatute autoriks on Jeff Kinney. Raamatu alguses räägib poiss nimega Greg (raamatu peategelane),et ta emal tuli mõte,et Greg võiks hakkta nn päevikut pidama. Greg tegia asjad selgeks, et see ei ole päevik, see on päevaraamat. Põhimõtteliselt räägib see raamat koolipoiss Gregist, tema sõpradest ja perest.
Sellist raamatut on raske ümber jutustada. Kui raamat räägib erinevatest päevadest ja täiesti erinevatest tegevustest, oleks parem kui kõik seda ise loeksid. Ma kirjutan siis siia iga raamatu ühest oma lemmik kohast.
Mulle meeldis see kui Greg ja Rowley olid patrullijad. Hommikul enne tunde jõid nad sooja kakaod. esimesse tundi võisid nad jõuda 10 minutit hiljem. Kell 12.15 saatsid nad lasteaia lapsed koju. Üks laps tahtis Gregile märku anda, et ta oli püksi teinud, aga Greg kõndi aina edasi.
Teises osas sai Gregi vend Rodrick Gregi päeviku kätte. Just seda oli Greg kartnud. Teise osa minu lemmik koht oli see kui Gregi vanemad said Rodiricku peost teda said. Poiste ema oli saatnud poiste isa tänupüha pilte ära tooma. Koju jõudes leidsid nad pilti Rodrick peost. Kõik oli pildil näha, kuigi  Rodrick üritas kõike eirata.
Kahjuks pole mul enam praegu aega ja pea mõtetest tühi, aga võin öelda, et ka kolmas osa on väga tore raamat. Need raamatud ei ole just kõige raskemad ja mitte ka kõige kergemad. Soovitaksin neid raamatuid kõigil lugeda. Kindlasti tahaksin ka ise veel järgmised osasid lugeda.
Olge mõnusad!
Järgmiste lugemisteni :)