Tere!
Oleme jälle kooli puhvetis kirjandusklubi pidamas, täna on 9.mai. Tänases kirjandusklubis osalevad peale minu Nell, Katariina ja Robert. Raamat mida täna arutame on "Väike faun" ja selle autoriks on Lene Mayer-Skumanz.
Võtmeteemaks oli meie arvates armastus. See oli kogu raamatu läbivaks teemaks. Üheks võtmestseeniks oli fauni ära varastamine, sellest sai kogu lugu alguse. Teine võtmestseen võiks olla see, kui Antonella läks Carinale külla. See oli hetk kui Carina tundis armukadedust ja tänu sellele mõistis ta, et armastab fauni. Võtmekarakterid olid väike faun, Carina, Carina vanaema ja muuseumivalvur. Seda just seepärast, et nendest räägiti kõige rohkem ja kogu lugu keerles nende ümber. Võtmesümbolid olid aga taimed, katusekorter, marmorkuju ja loodusjõud. Miks taimed? Sest mõlemad, nii Carina kui ka väike faun huvitusid taimedest ja aiandusest. Katusekorter, see oli Carina peamine koht kus ta viibis ja väike faun käis tal seal külas. Marmorkuju oli ju faun ise ja jäänud on loodusjõud. Väike faun rääkis loodusjõude ja üleüldse loodusega.
Kogu kirjandusklubi ajal ei tekkinud meil ühtegi arutelu. Kokkuvõttes, oli tore kuulda mida teised sellest raamatust arvasid ja kuidas nemad seda mõistsid. Kuna raamat oli väga lühike ei saanud väga erimeelsusi tekkida. Oli tore kirjandusklubi.
reede, 9. mai 2014
kolmapäev, 7. mai 2014
Lugemine
Tere!
Seekord osutus raamatuks mida lugesin "Väike faun". Selle raamatu autoriks on Lene Mayer-Skumanz. Raamat on väga õhuke ja tundus just selline mõnus vahepala.
Raamat rääkis ühest Vana-Rooma marmorkujust, väikesest faunist. Tal oli väike saladus, iga seitsme aasta järel ärkab ta ellu ja muutub täiesti tavaliseks inimeseks. Alati on selleks laps, ta ei kasva kunagi suureks. Seekord kui ta ellu ärkas, teadis ta, et teda tahetakse röövida. Ühe meelerahutuse ajal tulid muuseumi neli meest ja varastasid väikese fauni lihtsalt ära. Kuid röövlite käest faun põgenes ja läks oma paari vaba päeva nautima. Ta suples ja rääkis lindude, loomadega, ta pani inimeste lilled taas õitsema. Faun ronis mööda majade katuseid ja ühtäkki sattus ta ühe tüdruku koju. See tüdruk oli Carita. Carita oli haige, seetõttu arvas ta, et väike faun on vaid uni. Kuid järgmisel hommikul tuli väike faun jälle tagasi. Ta tõi Caritale lilleseemneid ja aitas tal taimi turgutada. Carita rääkis faunile kõigest. Nad said aina lähedasemaks. Kui Carita oli kuulnud autasust sellele kes väikes fauni leiab, muutus ta murelikuks. Ta taipas, et kõik see ei olegi uni. Minu arust olid Carita ja väike faun üksteisesse armunud, nad tõesti armastasid üksteist. Aga fauni aeg sai täis, ta pidi tagasi muuseumi minema. Ta kinkis Caritale mälestuseks peegli ja kammi. Lahkuminek oli mõlema jaoks raske, aga Carita teadis, et seitsme aasta pärast kohtuvad nad taas.
Mulle see raamat igatahes meeldis. See oli just selline lühike, mõnus vahepala nende teiste raamatute kõrval mida lugema oleme pidanud. Mulle meeldis ka see, et lisaks armastusele rääkis see raamat ka sellest, et õhk on väga saastunud ja selle pärast surevad paljud linnud ja taimed. Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.
Ilusat kevade jätku ja järgmiste lugemisteni :)
Seekord osutus raamatuks mida lugesin "Väike faun". Selle raamatu autoriks on Lene Mayer-Skumanz. Raamat on väga õhuke ja tundus just selline mõnus vahepala.
Raamat rääkis ühest Vana-Rooma marmorkujust, väikesest faunist. Tal oli väike saladus, iga seitsme aasta järel ärkab ta ellu ja muutub täiesti tavaliseks inimeseks. Alati on selleks laps, ta ei kasva kunagi suureks. Seekord kui ta ellu ärkas, teadis ta, et teda tahetakse röövida. Ühe meelerahutuse ajal tulid muuseumi neli meest ja varastasid väikese fauni lihtsalt ära. Kuid röövlite käest faun põgenes ja läks oma paari vaba päeva nautima. Ta suples ja rääkis lindude, loomadega, ta pani inimeste lilled taas õitsema. Faun ronis mööda majade katuseid ja ühtäkki sattus ta ühe tüdruku koju. See tüdruk oli Carita. Carita oli haige, seetõttu arvas ta, et väike faun on vaid uni. Kuid järgmisel hommikul tuli väike faun jälle tagasi. Ta tõi Caritale lilleseemneid ja aitas tal taimi turgutada. Carita rääkis faunile kõigest. Nad said aina lähedasemaks. Kui Carita oli kuulnud autasust sellele kes väikes fauni leiab, muutus ta murelikuks. Ta taipas, et kõik see ei olegi uni. Minu arust olid Carita ja väike faun üksteisesse armunud, nad tõesti armastasid üksteist. Aga fauni aeg sai täis, ta pidi tagasi muuseumi minema. Ta kinkis Caritale mälestuseks peegli ja kammi. Lahkuminek oli mõlema jaoks raske, aga Carita teadis, et seitsme aasta pärast kohtuvad nad taas.
Mulle see raamat igatahes meeldis. See oli just selline lühike, mõnus vahepala nende teiste raamatute kõrval mida lugema oleme pidanud. Mulle meeldis ka see, et lisaks armastusele rääkis see raamat ka sellest, et õhk on väga saastunud ja selle pärast surevad paljud linnud ja taimed. Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.
Ilusat kevade jätku ja järgmiste lugemisteni :)
pühapäev, 30. märts 2014
Lugemine
Tere!
Seekord lugesin ma raamatut nimega "Minu London", selle autoriks on Anu Samarüütel-Long.
Mulle on alati tundunud, et Londonis on midagi väärikat ja kuninglikku. Ka need punased kahekordsed bussid on midagi sellist, mida oma silmaga kunagi ikka näha tahaks. See raamat tundus ka põnev mitte ainult Londoni vaid ka moe teema pärast. Anu aga rääkis meile oma Londoni loo.
Anu oli sel ajal 38.aastane moekunstnik. Ta on pärit Eestist. Anule hakkas tunduma, et mine tea kas ta võiks end enam üldse moekunstnikuks kutsuda. Eestis ta moega väga ei tegelenudki, ta tegi igast muid asju: ta kujundas teatrikostüüme Draamateatris, oli stilist, ajakirja Anne moetoimetaja, Stiili moetoimetaja, Eesti Ekspressi moekirjutaja ja illustraator ning Mimi toimetaja.
2003. aastal luges Anu, et Briti Nõukogu pakub aastast stipendiumi õpinguteks Suurbritannias. See oli tama jaoks justkui uus võimalus. Anu saigi selle stipendiumi ja asus õppima Londoni Saint Martins College'isse. Järelikult pidi ta ka Londonisse kolima. Londonis asus ta elama Montfort House. Raamat rääkis moemaalima võludest ja keerdkäikudest. Millegi pärast ma arvasin, et raamatus on rohkem moe kohta kirjutatud, aga nii see kahjuks ei olnud. Anu rääkis ka sealsest elust ja ajaloost. Ta rääkis Londonis olevatest pubidest, erinevatest kohtadest kus jalutuskäikudel käiia, moekunstnikute jaoks olulistest poodidest-kangapoodidest ja elust Saint Martins Colleges. Anu lõpetas kooli ära ja ei teadnud mida edasi teha. Tema unistuseks oli alati olnud luua enda moekolektsioon. Paljud tema kursusekaaslased olid seda ka juba teinud. Lõpuks tegi ta ka sellega algust.
Raamatu lõpu poole oli ka pildialbum. Minu arvates oli see väga tore ja huvitav vaadata. Mulle oleks ka väga meeldinud kui selles pildialbumis oleks olnud rohkem Anu disainitud riiete pilte. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja ma soovitaksin seda lugeda kõigil kel huvi Londoni või ka moedisaini kohta.
Selleks korraks kõik, järgmiste lugemisteni! :)
Seekord lugesin ma raamatut nimega "Minu London", selle autoriks on Anu Samarüütel-Long.
Mulle on alati tundunud, et Londonis on midagi väärikat ja kuninglikku. Ka need punased kahekordsed bussid on midagi sellist, mida oma silmaga kunagi ikka näha tahaks. See raamat tundus ka põnev mitte ainult Londoni vaid ka moe teema pärast. Anu aga rääkis meile oma Londoni loo.
Anu oli sel ajal 38.aastane moekunstnik. Ta on pärit Eestist. Anule hakkas tunduma, et mine tea kas ta võiks end enam üldse moekunstnikuks kutsuda. Eestis ta moega väga ei tegelenudki, ta tegi igast muid asju: ta kujundas teatrikostüüme Draamateatris, oli stilist, ajakirja Anne moetoimetaja, Stiili moetoimetaja, Eesti Ekspressi moekirjutaja ja illustraator ning Mimi toimetaja.
2003. aastal luges Anu, et Briti Nõukogu pakub aastast stipendiumi õpinguteks Suurbritannias. See oli tama jaoks justkui uus võimalus. Anu saigi selle stipendiumi ja asus õppima Londoni Saint Martins College'isse. Järelikult pidi ta ka Londonisse kolima. Londonis asus ta elama Montfort House. Raamat rääkis moemaalima võludest ja keerdkäikudest. Millegi pärast ma arvasin, et raamatus on rohkem moe kohta kirjutatud, aga nii see kahjuks ei olnud. Anu rääkis ka sealsest elust ja ajaloost. Ta rääkis Londonis olevatest pubidest, erinevatest kohtadest kus jalutuskäikudel käiia, moekunstnikute jaoks olulistest poodidest-kangapoodidest ja elust Saint Martins Colleges. Anu lõpetas kooli ära ja ei teadnud mida edasi teha. Tema unistuseks oli alati olnud luua enda moekolektsioon. Paljud tema kursusekaaslased olid seda ka juba teinud. Lõpuks tegi ta ka sellega algust.
Raamatu lõpu poole oli ka pildialbum. Minu arvates oli see väga tore ja huvitav vaadata. Mulle oleks ka väga meeldinud kui selles pildialbumis oleks olnud rohkem Anu disainitud riiete pilte. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja ma soovitaksin seda lugeda kõigil kel huvi Londoni või ka moedisaini kohta.
Selleks korraks kõik, järgmiste lugemisteni! :)
reede, 17. jaanuar 2014
Kirjandusklubi
Tere!
Täna on 17. jaanuar ja me oleme taaskord kooli puhvetis. Tänases kirjndusklubis osalevad Annabel, Nell ja Johanna. Raamat millest me täna räägime on "Ööloom", selle autoriks on Kate Thompson.
Raamatu võtmeteemadeks olid: kõik olemasolev ei pea olema alati seletatav ja loogiline. Näiteks raamatus olnud sündmused seoses Dennise ja tema "väikese tädiga". Teiseks teemaks võiks olla: kunagi pole liiga hilja uuesti alustada ja oma elu teise mõttega elama hakata. Bobby ei näinud uusi võimalus, ta tahtis ainut vana elu juurde naasta. Raamatus Robertile ei meeldinud alguses töö tegemine. Kuid ta hakkas mõistma, et see on tema jaoks hea. Raamatu lõpus oli Robert suurem ja ta teadis mis on õige ja mis vale. Veel üks võtmeteema: Saatus mängib sulle alati vingerpussi, aga see teeb sina tugevamaks ja lõpuks oled sina võitja. Vahel võib tunduda, et sellel mida sa teed ei ole mõtet, aga alati on mõte.
Võtmetseenideks olid: majja kolimine, sest sellega algas kogu lugu. Kui seda maja poleks olnud, oleks Bobby jätkanud sama rada pidi, halval teel. Järgmiseks võtmetseeniks oleks meie arust olnud see, kui Bobby esimest korda tööle läks. Esmalt oli see tema jaoks karistus, aga hiljem avastas ta mitmel korral, et tal oli võimalus ära põgeneda, aga ta ei teinud seda. Ta tundis, et see töö andis talle midagi. Miski oli talle oluliseks saanud. Kolmandaks võtmetseeniks oli see kui Robert leidis Larsi päeviku, kus ta oli haldjatest rääkinud. Robert hakkas kartma, ta kartis ka oma venna Dennise pärast ja oma ema. Kui majas olekski olnud haldjas või haldjad, oleks see olnud hea põhjus tagasi Dublinisse kolimiseks. Alguses hakkas ema seda juba uskuma, kuid mõne päeva möödudes see möödus. Robert hakkas, aga aina rohkem ja rohkem kartma ja uskuma neisse.
Võtmekarakteriteks olid meie arvates Bobby, kuna ta oli peategelane ja raamat oli kirjutatud läbi tema silmade, PJ, kuna Robert hakkas tänu temale töötama, Matt, sest just koos temaga tegi Robert oma niiöelda uuele elule alguse.
Võtmesümbolid: haldjas, raamat algas ja lõppes haldjatega. Auto, alguses tegeles Robert autode varastamise ja nende sõitmisega. Pärast Bobby aga parandas neid. Väike roheline kauss, see oli kui andestuse palumine, nagu kokkulepe. Mina annan sulle ja sina ei puutu mind. 14, kui Bobby sündis oli ta ema 14, raamatus oli Bobby ise 14 ja raamatu lõpus oli Dennis 14. Dünamomeetriline võti, sa saad sellega teatuid mutreid lahti keerata ja need siis millekski uueks kokku panna. See on justkui probleemide leidmine ja nende lahendamine, millegi uue avastamine. Robert justkui keeras oma elu juppideks lahti ja üritas selle pärast paremini kokku panna.
Arutelu nõudsid meilt mõned teemad. Näiteks see kumb mõjutas Robertit rohkem, kas PJ või Matt. Arutlesime ka haldja teemadel. Meil tekkisid ka mõned küsimused. Mis juhtus Bobby emaga? Kes oli Bobby tegelik isa? Kas majas oli tõesti toime pandud kuritegu?
Tänane kirjandusklubi oli tore. Saime teemadel arutleda ja teame nüüd mida me sellest raamatust arvame. Olime paljudes asjades ühel nõul, aga kui see nii ei olnud, siis ka natuke vaidlesime. Mul oli rõõm olla niivõrd tarkade tüdrukutega koos.
neljapäev, 16. jaanuar 2014
Lugemine
Tere!
Käes on aata 2014. Nüüd jälle uue hooga raamatuid lugema.
Seekordseks kohustuslikuks kirjanduseks oli raamat "Ööloom". Selle autoriks on Kate Thompson.
Raamatu peategelane on poiss nimega Robert. Ta on 14-aastane. Poisi ema kurvastuseks tegeles Robert hüüdnimega ka Bobby, igasuguste halbade asjadega. Ta suitsetas ja jõi, tarbis narkootikume ja ei tahtnud koolis käia. Koos oma poistekambaga varastasid nad autosid, rahakotte ja muid pisiasju. Bobby ema oli väga kurb, et ta poeg selliste asjadega tegeles ja ta tahtis Bobby nendest võõrutada. Ema, Robert ja Roberti väikevend Dennis kolisid Dublinist ühte vanasse, rääbakasse maamajja. Robert ütles kohe, et tema sinna elama ei jää.
Majaga käisid kaasas igasugused jutud. Seal elas kunagi üks abielupaar ja nende laps. Inimesed rääkisid, et paar oli oma lapse ära tapnud. Enne Roberti pere elas seal üks mees nimega Lars. Ta oli rahvuselt rootslane. Ühel hetkel Lars lihtsalt kadus, jättes oma asjad kõik maha. PJ kes oli majaperemees rääkis haldjatest ja ütles, et igal õhtul peab neile natukese piima välja panema. Ta mainis ka, et Lars tegi seda alati. Robert ega ka ta ema ei kavatsenud kumbki seda teha.
Maja ette sõites oli Robert kohe märganud vana Škodat. PJ oli rääkinud, et see kuulus Larsile. Robertil oli plaan selge, ta tahtis võtta auto ja sellega tagasi Dublinisse sõita. Ta pidi plaani teostamisega mõned päevad ootama, kuid lõpuks oli ta tagasi Dublinis. Ta tahtis oma sõpradega kohtuda, aga kolmest sõbrast sobis kokkusaamine ainult ühele, Mickile. Kuna Mick oli natuke segane, ei lasknud teised poisid kunagi Mickil autot juhtida. Ka seekord ei tahtnud Robert Micki rooli lasta, aga kuna ta oli Mickist noorem, jäi Micki sõna seekord peale. Läkski sõiduks ja mõne aja pärast oli auto sodiks sõidetud. Mick pandi vanglasse ja Bobby pidi tagasi ema poole sõitma. Peale seda juhtumit ei tahtnud Bobby kaks teist sõpra temast enam midagi kuulda.
Kuna auto oli kuulunud Larsile, ütles PJ, et Roberti ema peaks selle kinni maksma. Roberti emal nii suurt summat aga ei olnud ja PJ pakkus välja, et Robert võiks tema pool tööl käija ja nii see summa tasa teenida. Alguses Robertile see töö ei meeldinud, aga hiljem tundis ta, et see oli tore. Ta ei mõelnud siis millelegi. Kõik mured emaga olid ta peast kadunud. Ta sai sõbraks PJ poegadega.
Dennis, Roberti väikevend hakkas öösiti all korrusel ja isegi õues käima. Õue läks Dennis koeraluugi kaudu. Ta rääkis Robertile mingisugusest väikesest tädist. Ta ütles, et see tädi on nii üksik ja nii väike. Dennis pani öösiti tädikesele piima ja vahest isegi kooki.
Kõik olid arvanud, et Lars läks ise kuhugi, aga nii see ei olnud. Tema laip leiti tükeldatult mulla sisse trambitud. Leiti ka verine nuga koos väikeste sõrmejälgedega. Arvati, et need kuulusid Dennisele, aga nagu raamatu lõpu poole selgus, nii see ei olnud.
Raamat lõppes väga järsult. Ma lugesin ja lugesin kuid äkki tuli lehekülg kus Bobby kõike seda meenutas. Ta oli täiskasvanu. Ma oleks väga tahtnud teada mis edasi sai. Miks see nii järsult lõppes? Kõik oli just nii põnev.
Raamatu alguses mul lugemine väga ei sujunud ja ma muudkui lükkasin lugemist edasi. Kuna olin Tais ei olnud mul aega raamatule mõelda. Ükspäev rannas ma aga võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema. Ma tahtsin aina edasi lugeda ja teada saada mis juhtub. Nii ma siis lugesin selle raamatu nelja päevaga läbi. Minu kohta kes ma muidu raamatuid väga ei loe, on see suhteliselt hea tulemus.
Ma ei saanud päris täpselt aru mida kirjanik selle raamatuga edasi tahtis anda, aga mulle väga meeldis see raamat. Soovitan seda kindlasti lugeda, nii noortel kui täiskasvanutel.
Ilusat lumist talve ja järgmiste lugemisteni! :)
reede, 6. detsember 2013
Kirjandusklubi
Tere!
Täna on 6. detsember ja taas oleme kokku saanud meie kooli kohvikus. Tänases kirjandusklubis osalevad: Mina Annabel, Anna-Mai ja Mark Robert. Täna räägime raamatust "Kuidas elad, Ann? mille autoriks on Aidi Vallik. Meie arvates olid raamatu võtmeteemadeks varjamine, valetamine heaolu nimel ehk hädavale, tõe varjamine, teismelistel hormoonid möllavad, alaealiste joomine ja suitsetamine, iseseisvumine, õppetunni saamine ja leppimine. Võtmetseenideks, aga näiteks see kui Ann leidis ema päeviku, kui Reena pakkus Annile naljatades oma hiljuti surnud vanaisa maakodu, Ann, aga võttis seda tõsiselt ja läks sinna, otsustav öö Timoga puukuuris, peale Olegi arvatavat uppimist jäi Ann üksi, loo lõpus kohtumine emaga. Võtmekarakterid olid Ann, Villem, Timo, Anni ema, Rita, Reena, Oleg. Miks Ann sai nii kiiresti oma ema peale vihaseks, kui ta oli leidnud oma ema päeviku? Miks ei tulnud Timo Anni juurde tagasi? Miks ema oli selle Annile selliseks teinud? Kokkuvõttes meile kõigile see raamat meeldis. Kirjandusklubi oli tore teha, saime arutada ja naerda. Soovitame lugeda. :)
Täna on 6. detsember ja taas oleme kokku saanud meie kooli kohvikus. Tänases kirjandusklubis osalevad: Mina Annabel, Anna-Mai ja Mark Robert. Täna räägime raamatust "Kuidas elad, Ann? mille autoriks on Aidi Vallik. Meie arvates olid raamatu võtmeteemadeks varjamine, valetamine heaolu nimel ehk hädavale, tõe varjamine, teismelistel hormoonid möllavad, alaealiste joomine ja suitsetamine, iseseisvumine, õppetunni saamine ja leppimine. Võtmetseenideks, aga näiteks see kui Ann leidis ema päeviku, kui Reena pakkus Annile naljatades oma hiljuti surnud vanaisa maakodu, Ann, aga võttis seda tõsiselt ja läks sinna, otsustav öö Timoga puukuuris, peale Olegi arvatavat uppimist jäi Ann üksi, loo lõpus kohtumine emaga. Võtmekarakterid olid Ann, Villem, Timo, Anni ema, Rita, Reena, Oleg. Miks Ann sai nii kiiresti oma ema peale vihaseks, kui ta oli leidnud oma ema päeviku? Miks ei tulnud Timo Anni juurde tagasi? Miks ema oli selle Annile selliseks teinud? Kokkuvõttes meile kõigile see raamat meeldis. Kirjandusklubi oli tore teha, saime arutada ja naerda. Soovitame lugeda. :)
kolmapäev, 4. detsember 2013
Lugemine
Tere!
Mina lugesin raamatut "Kuidas elad, Ann?". Selle raamatu autoriks on Aidi Vallik. Lugesin just seda raamatut, kuna see oli kohustuslik kirjandus ja paljud mu sõbrannad valisid ka just selle raamatu. Tundus hea valik, aga kas see ka oli?
Raamatu peategelaseks oli tüdruk nimega Ann. Ta on 14-aastane. Ann oli tavaline koolitüdruk kes õppis hästi. Ta ema oli väga kontrolliv ja tahtis, et tütar hästi õpiks. Anni ema tahtis kõike teada, igat ta liigutust. Annile see eriti ei meeldinud ja kohati oli tal sõprade ees häbi. Ma usu, et mulle endale ka ei meeldiks, kui mu ema nii kontrolliv oleks.
Ükskord kui Ann pudeleid keldrisse viis, märkas ta seal üht kaustikut. Ta kahtles kas see oleks õige tegu seda lugeda, see oli siiski ju ta ema oma. Ta luges. Ann ei suutnud uskuda seda mida ta lugeda oli otsustanud. Ta ei tahtnud ja ei suutnud uskuda, et ta ema oli midagi sellist teinud. Ann said teada, et mees keda ta oli 14 aastat oma isaks pidanud ei olnudki tema isa. Anni jaoks oli see väga raske, ta nuttis palju. Ta ei suutnud enam oma emaga rääkida, ta lihtsalt vihkas teda. Järgmisel päeval rääkis Ann seda oma sõbrannadele. Kogu selle jama pärast läksid Anni hinded alla. Emale see muidugi head meelt ei valmistanud.
Annil kasvasid tunded üle pea, ta tahtis ära. Ära oma ema, kooli ja kohustuste eest. Kaugele kaugele. Nii ta siis läks, koos Ritaga. Nad läksid Reena vanaisa majja, Võsule. Kuna Reena vanaisa oli hiljuti surnud, oli maja tühi.
Võsul toimus väga palju. Algul olid tüdrukud omapäi. Kui Võsule tulid ka Reena ja Kätlin, läksid tüdrukud kõik koos linna peale. Seal kohtasid nad Arturit, Siimu, Timo ja hiljem ka Villemit. Poisid lubasid tüdrukuid ka edaspidi vaatama tulla, aga ainus kes tuli oli Villem. Vahepeal oli Rita oma venna ja tema sõbrad kutsunud. Neil oli alkohol, suitsid, aga süüa olid vähe kaasa võetud. Kõige suurem probleem oligi söögiga. Kõik oli otsas. Iga õhtu nad ainult jõid ja jõid ja jõid. Nad olid enamus ööd üleval ja magasid pool päeva lihtsalt maha. Muidugi tekivad ka sellises seltskonnas "paarid".Ka Ann oli Timoga "paaris". Lõpuks hakkasid tekkima probleemid ja Annil tekkisid mõtted koju tagasi minna, aga ta ei suutnu mõelda sellele mida ta emale ütlema peaks. Peale Olegi kadumist läksid kõik ära, kartes süüdi jääda. Annile jäi vaid Villem. Villem ikka rääkis, "et Ann mine koju", aga Ann tahtis veel mõelda. Villem teadis, et Ann otsustab siiski koju naaseda ja nii see läks. Kui Ann ja Villem olid ära minemas ütles Villem, et tal on Annile kodus üllatus. Villemi pool oli Anni ema. Ann puhkes nutma. Ta ema oli KÕIKE teadnud. Ema ei teinud Annile ülekohtut ja nad leppisid ära.
Kui mina oleks olnud Anni kehas, siis ma ei oleks arvatavasti seda kaustikut üldse alguses lugema hakanud. Praegu on mul jah lihtne rääkida, aga ma usun, et Ann tundis uudishimu. See on loomulik. Mitte kunagi ei oleks ma julgenud minna kuhugile sinna kus ma kunagi olnud ei ole. Ühe oma sõbrannaga. Teha asju mis on keelatud, olla inimestega keda ma ei tunne. Aga võib olla oleks ka mina nii teinud, käitunud nagu Ann. Tundnud viha oma ema vastu. Aga kui raske on andestada? Ma usun, et tagantjärgi mõeldes ei oleks Ann oma ema peale vihane ja seda ta ei olnud. Ka tema oli nüüd kõike seda teinud ja läbi elanud. Ta teadis mida ta ema oli tundnud.
Mulle isiklikult see raamat meeldis. Alguses mõnda aega tundus, et see raamat on igav, aga edasi lugedes mu arvamus muutus. Oli tõesti lugemist väärt. Soovitan kindlasti lugeda. Ma usun, et rohkem tüdrukutele, sest kuna kogu tegevus käib läbis tüdruku silmade.
Elu on raske, aga see on mõeldud elamiseks. Me teeme elu ise raskeks, miks seda üldse teha? Elagem tahtega elada ja tundke rõõmu võimalusest mis teile antud on!
Mina lugesin raamatut "Kuidas elad, Ann?". Selle raamatu autoriks on Aidi Vallik. Lugesin just seda raamatut, kuna see oli kohustuslik kirjandus ja paljud mu sõbrannad valisid ka just selle raamatu. Tundus hea valik, aga kas see ka oli?
Raamatu peategelaseks oli tüdruk nimega Ann. Ta on 14-aastane. Ann oli tavaline koolitüdruk kes õppis hästi. Ta ema oli väga kontrolliv ja tahtis, et tütar hästi õpiks. Anni ema tahtis kõike teada, igat ta liigutust. Annile see eriti ei meeldinud ja kohati oli tal sõprade ees häbi. Ma usu, et mulle endale ka ei meeldiks, kui mu ema nii kontrolliv oleks.
Ükskord kui Ann pudeleid keldrisse viis, märkas ta seal üht kaustikut. Ta kahtles kas see oleks õige tegu seda lugeda, see oli siiski ju ta ema oma. Ta luges. Ann ei suutnud uskuda seda mida ta lugeda oli otsustanud. Ta ei tahtnud ja ei suutnud uskuda, et ta ema oli midagi sellist teinud. Ann said teada, et mees keda ta oli 14 aastat oma isaks pidanud ei olnudki tema isa. Anni jaoks oli see väga raske, ta nuttis palju. Ta ei suutnud enam oma emaga rääkida, ta lihtsalt vihkas teda. Järgmisel päeval rääkis Ann seda oma sõbrannadele. Kogu selle jama pärast läksid Anni hinded alla. Emale see muidugi head meelt ei valmistanud.
Annil kasvasid tunded üle pea, ta tahtis ära. Ära oma ema, kooli ja kohustuste eest. Kaugele kaugele. Nii ta siis läks, koos Ritaga. Nad läksid Reena vanaisa majja, Võsule. Kuna Reena vanaisa oli hiljuti surnud, oli maja tühi.
Võsul toimus väga palju. Algul olid tüdrukud omapäi. Kui Võsule tulid ka Reena ja Kätlin, läksid tüdrukud kõik koos linna peale. Seal kohtasid nad Arturit, Siimu, Timo ja hiljem ka Villemit. Poisid lubasid tüdrukuid ka edaspidi vaatama tulla, aga ainus kes tuli oli Villem. Vahepeal oli Rita oma venna ja tema sõbrad kutsunud. Neil oli alkohol, suitsid, aga süüa olid vähe kaasa võetud. Kõige suurem probleem oligi söögiga. Kõik oli otsas. Iga õhtu nad ainult jõid ja jõid ja jõid. Nad olid enamus ööd üleval ja magasid pool päeva lihtsalt maha. Muidugi tekivad ka sellises seltskonnas "paarid".Ka Ann oli Timoga "paaris". Lõpuks hakkasid tekkima probleemid ja Annil tekkisid mõtted koju tagasi minna, aga ta ei suutnu mõelda sellele mida ta emale ütlema peaks. Peale Olegi kadumist läksid kõik ära, kartes süüdi jääda. Annile jäi vaid Villem. Villem ikka rääkis, "et Ann mine koju", aga Ann tahtis veel mõelda. Villem teadis, et Ann otsustab siiski koju naaseda ja nii see läks. Kui Ann ja Villem olid ära minemas ütles Villem, et tal on Annile kodus üllatus. Villemi pool oli Anni ema. Ann puhkes nutma. Ta ema oli KÕIKE teadnud. Ema ei teinud Annile ülekohtut ja nad leppisid ära.
Kui mina oleks olnud Anni kehas, siis ma ei oleks arvatavasti seda kaustikut üldse alguses lugema hakanud. Praegu on mul jah lihtne rääkida, aga ma usun, et Ann tundis uudishimu. See on loomulik. Mitte kunagi ei oleks ma julgenud minna kuhugile sinna kus ma kunagi olnud ei ole. Ühe oma sõbrannaga. Teha asju mis on keelatud, olla inimestega keda ma ei tunne. Aga võib olla oleks ka mina nii teinud, käitunud nagu Ann. Tundnud viha oma ema vastu. Aga kui raske on andestada? Ma usun, et tagantjärgi mõeldes ei oleks Ann oma ema peale vihane ja seda ta ei olnud. Ka tema oli nüüd kõike seda teinud ja läbi elanud. Ta teadis mida ta ema oli tundnud.
Mulle isiklikult see raamat meeldis. Alguses mõnda aega tundus, et see raamat on igav, aga edasi lugedes mu arvamus muutus. Oli tõesti lugemist väärt. Soovitan kindlasti lugeda. Ma usun, et rohkem tüdrukutele, sest kuna kogu tegevus käib läbis tüdruku silmade.
Elu on raske, aga see on mõeldud elamiseks. Me teeme elu ise raskeks, miks seda üldse teha? Elagem tahtega elada ja tundke rõõmu võimalusest mis teile antud on!
Tellimine:
Postitused (Atom)